Lugesin Eveliisi postitust, ja tuletades meelde aegu, mil minu lapsed olid sellises vanuses, tekkis mul võrdlus raseduse ja laste kasvatamise vahel. Jagades lapse eluaastad laias laatus 0 kuni 16, võrdub see nagu kolme trimestriga, mil naised kannavad elu imet südame all.
Esimene trimester on uued katsumused, kohanemine, veelgi rohkem katsumusi ja taaskord kohanemine uute väljakutsetega. Samal ajal on naine enamasti väsinud, magamata, arvatavasti sööb üle või ei saa üldse süüa. Kokkuvõttes ollakse kõigest üsna väsinud. Täpselt samamoodi on lastega, kui nende vanuseks on 0-4 - päääris kõva pähkel, just ennekõike sellepärast, et vanemal endal on raske ennast selliseks lapsevanemaks kasvatada, kes ta ideaalis tahaks olla. Eks me kõik oleme ju loonud ilusa pildi, kuidas kõik olema peaks.
Teine trimester on raseduse kõike ilusam aeg. Naine saab nautida tehtud tööd (loe: armsat kasvavat punu), särab nagu lilleõis, kõik kiidavad, kui kaunis ta on ja heldinult patsutatakse kõhukest. Kui naine on 0-4 aastase lapsega läbi elanud valutavad rinnad, magamatuse, pissitamised, jonnihood, on aeg nautida üsna mõistlikku last vanuses 5-11. Enda kogemustest võin öelda, et iga päev on mul pisarake silmanurgas, kui armsad, viisakad ja püüdlikud lapsed olen kasvatanud ning mul on hea meel, et suutsime koos läbi teha raskemad ajad.
Kolmas trimester on taaskord teekond, mil avastad probleeme, mida kunagi varem polnud. Need on hoopis teistlaadi mured ja vajavad teissugust lahenduskäiku, kui esimesel semestril. Ja kuskil kolmanda semestri (lapsega vanuses 12-16) ajal, istub üks nukker ema, ja mõtleb, kuhu kadus küll tema hästikasvatatud inglike. Kuna mul on võimalus olnud ühe väikese naise puberteedi tulekut pealt näha, mõistan, et lapsel on täpselt sama raske nagu ühel vanemal - tema ju ei saa kontrollida neid hormoone, mis lainetavad üle pea. Kas on sobiv võrdlus lapsega, kes on ema soojas kõhus olnud 9 kuud, ning tunneb, kuidas pesake on nii kitsaks jäänud? Võibolla. Aga sellest kolmandast lapsekasvatus trimestrist räägin ma siiski teoreetiliselt, sest minu jaoks on kõik veel ees.
☕☕☕
Kuigi ma ütlesin, et hetkel ma aktiivse trenniga ei jätka kuni olen jõudnud kehakaaluga eesmärgini, on mul meeletu tahtmine sporti teha. Uskumatu, et minule kui truule tugitoolisportlasele aktiivne elustiil sel moel meeldima hakkas. Leidsin endale ideaalse aja, kus hakata jooksmas käima ja selleks on kaks korda nädalas poolteist tundi, kui Anete on gümnastika trennis. Juba praegu on varakult pime, aga õnneks on spordihoone ümber olevad tänavad kenasti valgustatud. Kurb ainult, et nad staadioni pimedal ajal ei valgusta. Aga mis muud, kui helkur külge ja lippama.
☕☕☕
Minu keha on mu needus. Parandan, minu ülakeha on mu needus. Olen jõudnud harjuda sellega, et olen ülakehalt tugevama ehitusega ning üsna tüütu D-korvi annab kenasti korralike rinnahoidjatega sättida. Millega ma kunagi ei lepi on minu käed. Ma võin teha üldist trenni kõikidele kehaosadele, kuid käed on nagu kiuslikud tited, mis keelduvad muutumast. Isegi mitte kaalulangetusega! Mul on megapeenikesed jalad, kuid käed näevad välja nagu gorillal, noh sellisel kergelt vormist väljas gorillal. Eriti õnnetu olin ma siis, kui nägin pulmapilte, ja need käed! Pakud! Pea igal pildil! Why me...
☕☕☕
Olles ise kord kiusatav olnud, olin üsna mures, kuidas käituda, kui minu last kiusatakse. Eelmise nädalal tuligi see hetk, ja ma olen südamest tänulik, et mu laps usaldas mind piisavalt, et sellest rääkida. Nimelt ta liitus trenniga eelmise kuu lõpus ja viimased trennid on üks tüdruk talle öelnud rohkelt ebameeldivusi. Tuleb mu tütre juurde, ja sositas, kui halvasti ta mingit harjutust tegi, ja kui palju paremini tema ikka oskab ja igast muud taolist, vabandust väljendi eest, jura. Minu jaoks oleks see päris tüütu ja samas teeks meele kurvaks, kui iga kord, kui ma midagi väga innukalt üritan teha, tuleb keegi ja teeb mu maatasa. Või vähemalt üritab. Soovitasin tal halvustavat trennikaaslast ignoreerida, ning, kui ta aru ei saa, öelda, et minu ema räägib sinu emaga, kui sa ei lõpeta. Eile sain teada, et sellest ühest lauses oli piisanud, et võtta negatiivse trennikaaslase tuurid maha. Aga keegi võiks nüüd seletada, millest üks laps hakkab üldse nii ebameeldivalt ja vastikult käituma?
☕☕☕
Sõites eile õhtul lapsega trennist koju, olin kindel, et ma pean alustama enda äriideega. Motiveeritud, siis õhtust ja liiklejatest. Kuid ma olen arg nagu hiireke, mis puudutab ettevõtlust, sest minu teadmised on null. Mulle meeldis müügitöö ja turundus, kuid kardan ise olla vastutav kogu ettevõtmises. Mis juhtub, kui ma investeerin tohutult aega ja raha, ning üks hetk väsin ning annan alla? Juhul, kui ma võtan ka Igori kampa, on mul veelgi suurem vastutus ja kohustus ja olen mures, et feilin veel kõvemini. Tundub, et alustuseks pean tegelema enda hirmudega, selleks, et üldse ette võtta eesmärgini jõudmist. Muidu idee on geniaalne!
☕☕☕
Tahtsin veel öelda, et õues on tohutult paks udu, et ma vaevalt näen naabri maja, rääkimata meie ilusast vaatest orule, mida pole ollagi. Ja kuidas mõjub udune ilm mulle? Uniselt.. norr. :)
Jaanika
