In love in Ljubljana

Igaüks, kes küsib minult Ljubljana parimat söögikohta, juhatan kahtluseta Šesticasse, kus saab muuseas hooajaväliselt pitsat süüa 40% soodsamalt. See on ainuke koht, kus mõnikord on erinevat värvi paprikad mu pitsal, kuid kvaliteet on alati sama hea. Minu meelest hiilgavad üsna vähesed kohad selle headusega ning sellepärast julgen Šesticat vabalt soovitada, teades, et küsija jääb rahule.

Kahjuks me Ljubljanas enam ei ela, mis tähendab, et oleme vahepeal avastanud, unustanud, avastanud taaskord ning teatud põhjustel taaskord unustanud osad söögikohad. Igor proovib tavaliselt merepitsat ning minu lemmikuks on mehhiko pitsa, mis on erinevates paikades üsna erineva sisuga. Kas ka sama head, kui paljukiidetud Šesticas? Pigem ei.

Kuna mul olid kapis kaks lahtist purki, natšo juust ja salsa, otsustasin esimest korda proovida enda versiooni. Lisaks võtsin eesmärgiks teha liha- ja saiavaba pitsa, mis oleks väheste koostisosadega ja sobiks ideaalseks vahelduseks kõhtu koormavale söögile.

Põhi:

lillkapsapõhi

Täidis:

tomatipasta

salsa

juust

natšo juust

konserveeritud oad

Tee lillkapsapõhi Toidutare retsepti järgi - minul tuli see väga hea ja krõmps. Sega kausis omavahel 3 osa tomatipastat ja kaks osa salsat, tee just nii palju kastet, kui endale meeldib. Kata põhi kastmega ning lisa sinna kurnatud oad. Edasi lisa riivitud juust ja supilusikaga natšo juustu hunnikud - peale küpsetamist saad need laiali ajada, kui soovid.

Lihasõbrad võivad ubadele lisada õhukesi singiviile ning paprikasõbrad kõige peale paprikaid.

Soovitan pitsat teha õlitatud pannil, mitte küpsetuspaberil, kuna lillkapsas kipub kergelt kinni jääma.

Muuseas, kui ma nüüd peaksin kirjeldama enda unistuste pitsat, mis viib mind tagasi oldud restorani, siis see peab olema - õhukesel, kuid koheval põhjal, kate ei tohi liigselt tomatipastalt ära voolata, natšo juustu, tavalise juustu ja mereandidega ei tohi olla kokku hoitud. Lihtne! :)

Milline on teie lemmikpitsa?

Jaanika

Eile õhtul tuhlasin Nexti lehel ja sattusin mõmminägudega punutud korvideni. Ma ei mäleta küll, kui suured need olid, kuid hinnaks olid krõbedad 30 eurot. Jätkasin otsimist Pinterstist ja mõtlesin, et kui raske saab ikka selle korvi tegemine olla.

Otsustasin, et tahan proovida trikoopaelaga heegeldamist. Jaanika ja Britti tehtud vaibad olid imeilusad. Hakates Novo mesto lõngapoode otsima, tuli välja, et ega neid väga polegi. Aga kui mul tuleb idee pähe, siis võiksid mul lõngad olla käes.. eile! :D Sõbranna teadis rääkida, et mäki juures peaks olema lõngapood ning järgmisel päeval ehk täna läksingi otsima.

Ühtegi lõngapoodi ma ei leidnud ja seadsin sammud Teddy poole. Teddy on selline odav nännipood, kust leiab nii kodusisustuselemente kui ka meisterdusvahendeid. Ja kõike muud, mis mahub sinna vahele. Ma olin täiesti kindel, et trikoopaela seal pole ja kui ma nägin riiulis, et neid siiski seal on, võtsin värisevate kätega taskust telefoni ja saatsin sõbrannale pildi (vaat, kui vähe on vaja, et mind õnnelikuks teha). Kõige toredam osa oli see, et Teddys maksis üks tokk kõigest 3.50€ - olin arvestanud 7-8 euroga.

Avasin telefoniga ühe armsa korvikese juhendi läbi Pinteresti ja kukkusin heegeldama. Veidi raske oli paelaga heegeldada, kuid võrreldes sellega, mis järgnes, oli paela libedus (või pigem selle puudumine) tühiasi. Nimelt tehes tavalist ringi, tekkis raskusi juba esimese reaga. Ma ei tea, kas te saate mu seletusest nüüd aru, aga see koht, kus lõpetasin ühe võtte, jäi liiga kaugele sealt, kust pidin alustama uut. Kaugust aitas lühemaks muuta see, kui teha kaks pistet ühte auku.

Kogu korvi tegemine võttis mul poolteist tundi ja parima võtte leidmine korvi tegemiseks pool sellest ajast. Mulle tundub, et neid korve on mõnusam teha paksema lõngaga, mitte trikoopaelaga.

Igatahes peale esimest rida (ja selle lahtiharutamist x 100) mõistsin, et mustrit on võimatu järgida ja hakkasin enda loomingut tegema. Põhjaks tegin midagi ringilaadset ja, kui leidsin, et see on piisavalt lai, heegeldasin seinu üles.

Kogu värk oli ikka jube lopergune ning minu unistus nelinurksest korvist hakkas haihtuma. Mingi hetk nägin, et korv võtab armsa väikse seenekorvi nägu ning mulle meenus, et Anete tahtis sügisel korvi, kuhu panna pisikesed karvased sõbrad. Nimelt Moonal oli korv ja talle meeldis see väga. Kahjuks mul pole kunagi meeles poest teiste soovitud asju osta - mul on raskusi enda omade meenutamisega. :)

Korv sobib imeliselt ka töösoleva heegeldusmandi hoidmiseks :)

Kui tekkis kahtlus, et pael võib otsa saada, tegin korvile sangad - küll mitte väga hästi planeeritult. Üleüldse hoidsin pidevalt korvi teintel silma peal, et need enamvähem võrdse kõrgusega oleks. Laiuse pärast ma ei muretsenud, sest lapergune ongi rohkem omanäolisem.

Aga mis ma ikka jutustan. Järgmine kord prooviks vaipa, kuigi kui noorem põnn soovib samasugust korvi, siis teen ühe veel. Peale korvi valmimist nägin, kui sinised mu mõlema käe sõrmed on. :D Lõpuks hoidsin heegelnõela sõrmede otstega, et ville ei tekiks.

Mida olete teie trikoopaelaga teinud? Võite ideid jagada. Ja kui teil on eriti head korvi mustrit, siis ootaksin sedagi!

Jaanika

Teree! Mõtlesin, et teeks blogis haigutavale vaikusele lõpu ja, mis võikse olla veel parem, kui panna kirja suvalised mõtted. Eriti veel, kui on hiiglama raske haarata ühelt teemalt sabast ja selles pikem jutt kirjutada. Palju lihtsam on ju sajal erineval teemal soiguda. Läksime!

Eile sadas terve päeva vihma ja ka õhtu polnud päevast erinev - kui just see, et vihma sadas veelgi rohkem. Tavaliselt teen tütre trennipäevadel ühe pikema linnaringi, et poolteist tundi kiiremini ja kasulikumalt mööduks. Mõnikord ei vea ilmaga nii hästi, nagu ka eile ja siis ma ootan autos. Jah, üsna tüütu, mul poleks midagi kevade vastu. Muuseas, ma ei käi ka üheski spordihalli lähedal olevas söögikohas, sest kõikides (peale ühe) puudub kaardimakse. No kurjam, kui ühel korralikul lokaalil puudub kaardimakse, siis mina e-eestlane sinna enda jalga ei tõsta. Eelistan kaardimakset ja pigem jätan ostmata (ka mujal), kui pean sularahaautomaati otsima minema.

Igatahes eilse õhtu veetsin autos kükitades, samal ajal vaadates Malluka ja Britti live chatti, mis oli üks parimaid meelelahutusi blogijate poolt. Jah, ma vaataksin teid igakell uuesti. Jah, mul pole isegi kahju, et kasutasin ära mobiilse interneti terve kuu mahu ja kuni esimese märtsini mul pole telefoniga netti asja (wifi puudumisel). Jah, ma sõin üksi terve paki krõpsu ja ma teeksin ka seda igakell uuesti. :D

Tahaks ka jubedalt võtta sõna sel teemal, miks osad blogilugejad oli negatiivselt üllatunud selle üle, et Britt tahab Marianniga live vestluse ette võtta. Ausalt öeldes, mina seda ei oodanud. Sellest hetkest, kui sain plaanist teada, olin vaid thumbs up. Lugedes esimesi kommentaare Britti postitusest, olin üllatunud, ebameeldivalt. Üllatunud, kui nipsakalt ja samas ka põhjendamatult avaldati arvamust. Jätkuvalt on igalühel õigus avaldada enda mõtteid, aga kui eesmärgiks on kellegis tekitada tunnet nagu ta oleks viimamine hunnik rämpsu, siis ilmselgelt tuleks kolm korda sügavalt hingata enne esimeste emotsioonide kirjapanekut.

Võtsin endale ülesandeks vaadata olukorda lugejate poolelt, sest võibolla on minu toetav seisukoht tulnud selle tõttu, et olen samamoodi blogija ja tunnet Mallukat ja tunnen Britti natuke rohkem. Brittiga suheldes (eriti just peale teist last) valgub temast tõeliselt mõnus ja soe aura, ning ma ei kahtle hetkekski, et tegemist pole ühe siira ja armsa inimesega. Sellepärast olin kindel, et ta võttis pakkumise vastu põhjusel, et teha lahe koosviibimine Marianniga ja pakkuda lugejatele meelelahutust. Edasi kujutasin neid lugejaid, kes on samamoodi nagu mina Brittist vaimustuses, küll teades temast ainult läbi blogi. Pakun, et osadel lugejatel, just neil samadel, kes teda fännavad, tekkis hirm, et nende ilusa ja särava blogija imidž saab rikutud. Võin lohutuseks öelda, et Britti imidž, mille ta on enda blogis loonud, on sama kullakarva nagu ka ta ise. Lisaks on tema puhul tegemist äärmiselt kaine mõistuse ja kalkuleeriva isendiga, nii, et see tüdruk saab iseendaga suurepäraselt hakkama - no worries, people!

Jeerum, kui tark ma ikka olen. Kas üldse peaksin jätkama enda teemal? :)

Mõned päevad tagasi tegin sõpradele nalja - pigem kutsun seda eksperimendiks. Saatsin neile Facebookis pildi koos küsimusega. Enamik võtsid küsimusele vastamist väga põhjalikult ja oli ka paar eriti säravat pärlit (tegelikult te kõik olete mulle erilised pärlid, muidu te poleks küsimust saanud), kes mõistsid mu tagamõttet sekundi pealt. Eksperimendist sain mõtte, et peaksin rohkem sõpradega vestlema, kasvõi Facebooki teel - nii tore on teist kuulda. Eesmärk edaspidiseks.

Räägin nüüd tõsisemal teemal, mis mind painab ja täna hommikul sain uuesti kinnitust, et pean hakkama tegelema probleemi lahendamisega. Ma olen teile kindlasti maininud, et mu noorima tütre näol on tegemist äärmiselt tagasihoidliku neiuga. Lugedes kaheaastaste jonnihoogudest meenub mulle tütre käitumine samas vanuses - ta viskas ennast kõhuli maha ja kõik. Vaikus. Tegemist on rahuliku lapsega, kes pole olnud kunagi vägivaldne ja absoluutselt kõik lemmikloomad jumaldavad teda. Peale selle vaikse poole, mis on esimesena märgatav, näeme meie kui tema turvalised isikud, ka palju teisi iseloomuomadusi. Näiteks see, et tal on hea huumorimeel. Või see, et ta käib alati heameelega sporti tegemas ja meiega jalutamas (samal ajal, kui suuremad plikad ei viitsi). Ta on lahke ja kannatlik, mida enda kogemuse najal pean maailma parimaks omaduseks.

Ta sai jaanuaris 6-aastaseks ja sügisel peab ta kooli minema. Igor käis täna hommikul koolis ja vestles sotsiaaltöötajaga sel teemal. Põhimõtteliselt siis arutleti õpetajate poolt antud infot meie lapse kohta. Hiljem tegi Igor mulle kiire ümberjutustuse. Kõik oli väga kena kuni jõuti selle teemani, et meie tütar on liiga tagasihoidlik. Ma teadsin juba varem, et võib tulla probleeme, sest peale selle, et ta on rahulik, on ta ka vähese jutuga. Sõnastaksin pigem nii - ta on vähese jutuga siis, kui ta, kas suures või võõras seltskonnas. Kodus on ta võimeline meid kõiki nii sloveeni kui ka eesti keeles surnuks rääkima.

Tunnistan, et võtan sellist sildistamist ebameeldiva tooniga, eriti kui tegemist on kellegi iseloomujoonega. Samas ma tean, et kool on üks suur süsteem, kus igal lapsel tuleb ellu jääda ja ma tean ka, et süsteem toetab julgeid, tugeva stressitaluvuse ja kiire taibuga lapsi. Mäletan enda kooliajast, et õpetajate lemmikud olid just eelnimetatud omadustega õpilased.

Mõned nädalad tagasi lugesin artiklit häbelikest lastest ja ütleme nii, et artikli lõpuks olin sõnatu. Täiesti arusaadavalt leidsin sealt palju kokkulangevusi ja samas olin hämmeldunud. Ma ei olnud kunagi mõelnud sellele, et mu lapse häbelikkuse, vaikse loomu taga võib olla madal enesehinnang. Või see, et ta pigem valib vaikimise, et mitte öelda valesid vastuseid. Samuti oli seal kirjas, et tulevikus võib tal tekkida probleeme depressiooniga.

Kõige rohkem toob mul pisarad silmadesse see, et me teame, kui palju teda on hoitud, temaga tegeletud, pakutud talle erinevaid võimalusi ja teda armstatud, ning samas see pole olnud piisav või oleme kasvatanud teda ehk valesti. Siiani olin ma tema tagasihoidlikku joont pidanud selleks, kes ta on. Just samamoodi nagu mina olen kärsitu ja Igor on aeglane ja Anete on elavaloomuline.

Planeerin panna meile psühhiaatrile (psühholoogile?) aeg, sest ilmselgelt on ka mul vaja selgitavat mõtlemist, kas olen kräpp ema, kuidas aidata lapsel edukalt kooli minna ja no kindlasti leiame veel mõne teema, mille kallal pusida.

Lõpetan postituse toredama teemaga sellest, kuidas mina ja sõbranna pakime reedel kohvrid ning võtame ette nädalavahetuse kahekesi mägedes. Ma olen alates eelmisest sajandist oodanud aega, et kodust mõneks ajaks eemalduda ning võtta ette tõsine girltime. Lisaks planeerin ma enda nukralt tolmu koguvale kaameral sõbranna pildistamise näol kasutust leida. Mmm. Meie nädalavahetus ei saa enam paremaks minna. :)

Edit: ja mis toimub, et inimesed võtavad enda laike mu Facebooki lehelt. Vut, vut viga parandama, mida saab teha SIIN.

Jaanika

Mul on hea meel teile teada anda, et olen saanud enda luukere matmisega ühele poole ja edaspidi ta ei saa mind enam kunagi kollitamas käia. See on lubadus. Kes tahab lähemalt lugeda sellest, kuidas võtsin endal natist kinni ja laksin hambaarstile ja, mis sai edasi, saate lugeda SIIT.

Hetkel olen jõudnud sellisesse olukorda, et mu hambaarst ei kirjutanud mulle järgmist visiiti. Viimasel külastuskorral peale hamba parandamist, istusin üllatunud näoga toolil ja uurisin, miks me uut kohtingut kindlaks ei määra. Hambaarst vaatas umbes sama üllatunud näoga mulle vastu ja teatas, et peale kahe kaariesekolde eemaldamist, mis on juba tehtud, pole seal midagi ette võtta.

Nojah. Ma olin mõelnud olukorra sada korda hullemaks. Näinud paar korda nädalas õudukaid, kuidas kõik esihambad kukuvad suust, mille peale uurin Igorilt, kas ta mulle ikka elu lõpuni keedab putru.

Tegelikult oodatakse mind sinna kliinikusse paari kuu pärast tagasi, et vaadata, kuidas on kasvanud lõualuu. See on siis kohas, kust mul viimati eemaldati hammas ning see on ka esimene tühi koht, kuhu soovin implantaati.

Sloveenias on hästi populaarne käia Horvaatias ja isegi Serbias implantaate paigaldamas. Kohalikud arstid pole sellisest tegevusest just sillas, sest nagu mu enda hambaarst seletas, siis hiljem on neil teiste tööd väga raske parandada, kui peaks ilmneva viga. Paigaldus, materjal, tehnika pole alati samad. Nii, et mõnikord saadetakse "dental tourismi" harrastanud klient sama targalt tagasi koju.

Nagu võite arvata, siis hambaturismi eelistamise määrab materjali ja töö hind. Implantaadi paigaldamine, implantaat, kroon ja lisanduvad kulud nagu anesteesia, röntgen on Sloveenias keskmiselt 1500 €. Ljubljanas nägin kunagi sellist suurt reklaamtahvlit, mis kutsus rahvast ühte Horvaatia kliinikusse ja seal lubati kogu kompott teha 500 € eest. Kuigi ma olen päris kindel, et seal hinna juures oli linnuke, mis tähendab, et 500 € ei pruugi olla lõplik hind.

Mina nii soodsat hinda (okei, ma ei vaadanud ka kõiki Zagrebi kliinikuid) ei leidnud, küll aga hakkas silma suurema populaarsusega hambaravikliinik, kus pakuti kõike kokku 990 €. Sõbranna teadis rääkida, et Horvaatiast peaks saama hamba 700 €-ga ning paljud sloveenlased valivad pigem kliiniku, mis asub üle piiri.

Uurisin ka enda hambaarsti hinnakirja ning võrreldes Eesti kliinikutega nägin, et operatsiooni hind on sama, kuid materjalid ehk kroon ja implantaat on kõvasti soodsamad. Kokku peaks ühe hamba paigaldus minema ~1100 €. Hetkel olen kindel, et pigem valin pisut kõrgema hinna ja arsti, keda usaldan, kui lähen teise riiki eksperimenteerima.

Peale selle, et ma ise olen sammuke lähemal ideaalse (nii ideaalse, kui sealt annab välja punnitada) suu poole, on mul hea meel näha, kuidas olen mõjutanud sõpru sama teekonda alustama. Hambaravi teema on enamikel meelel, aga, et võtta ette esimene samm arstile aja panekuks on võrreldav teo liikumisega. Juuubeee aeglane.

Panin Igorile enda arsti juurde aja ja mõned päevad tagasi sai ta suu seal tunniga täiesti korda. Tal oli eemaldunud üks plomm igeme lähedalt ning tagumistele hammastele tekkinud hambakivi. Üsna korralik teine. Üleüldiselt on tal ideaalne hammaste olukord ning arst ütles, et ootab teda tagasi, kui ta on 50 aastane. Kuid ta võib kindel olla, et järgmisel aastal samal ajal ootab teda uus visiit. :)

Lõpetuseks rõhutan veelkord, KUI oluline on hoida enda hambad terved. Ma tean, et ravi on kallis ja toetused puuduvad Eestis (ma võin Sloveenia näitel öelda, et kvaliteetseks teenuseks läheksid enamikud ikkagi erakliinikusse, isegi, kui on tasuta ravi). Ilusad hambad ei tähenda ainult kaunist naeratust, vaid ka tervet kaariesevaba suud ning risk, et sul tekivad südamehaigused, diabeet või varajane dementsus, on kordades madalam. Mainisin juba eelmises postituses, kuid kordan uuesti. Katkiste hammastega rasedal on 20% võimalus kaotada laps raseduse varajases staadiumis. Paneb mõtlema küll, eks.

Loodan, et motiveerisin teidki külastama hambaarsti! Muuseas viimane kord arstil ei tundnud üldsegi hirmu ja tean, et mõne aja pärast kliinikut külastades lähen sinna suurima heameelega. Nad ju saavad minu suud ainult paremuse poole üles ehitada! :)

Jaanika

..when you are acting like a child.

Vahel mõtlen, kui tore oleks olla taaskord laps. Isegi mitte põhjustel, et arveid maksavad end iseenesest ja söök ilmub taldrikule täitsa omal jalgul. Mkm. Mind paelub lapseks olemise ja mälestuste elustamise puhul hoopis teema, kui pühendunult suutsin lapsena tegeleda sellega, mis mulle meeldis.

Kas tuleb tuttav teema, kui ütlen, et lapsena maitses toit palju magusamalt? Või see, et raamatuid lugedes oli võimalik astuda täielikult enda Narnia maailma ja lõpetamata sisu ammutamist kuni vastu vaatas tagumine kaas? Ma ei olnud teab mis kirjutaja väikese inimesena, kuid joonistamine-meisterdaine oli alati minu Narnia, tihti isegi mesimagusam kui raamatute lugemine.

Seda kõike ma igatsengi. Pühendumist. Peast mõttete pühkimist. Oskust tunda end mugavalt.

Võibolla selline ühele tegevusele suunatud olemine pole enam täiskasvanute privileeg? Võibolla minu asi ongi mõelda korraga sajale tegevusele, lastel kätel käia. Muuseas, igal õhtul, kui ma pesen hambaid, korjan samaaegselt põrandalt sinna unustatud nukraid mänguasju või sorteerin sahtlisse visatud patsikumme ning klambreid. Peaasi, et ei peaks vannitoas kolm minutit ühel kohal seisma. Sellistel hetkedel ma ei oskagi enam laps olla.

Samas olen omamoodi lapsemeelne. Mõnikord mõtlematu ja rahmeldav. Jätkuvalt arvan, et maailma parim raamat on Arstid Lindgreni "Bullerby lapsed", mida viimati lugesin aastaid tagasi onu pioneerilaagrist saadud raamatust. Mis tuletas nüüd meelde, et meil on riiulis minu õe toodud eksemplar. Küll kõvasti värskem. Ootab.

Muuseas, muuseas. Sloveenia raamatupoes tabas mind üllatus, kui nägin täiesti võõra illustratsiooni ja kujundusega Pipi raamatut. Polnud oma ja jäi minust poodi.

Olen otsinud endale tegevusi, mis suudaksid mu tähelepanu täielikult (nii palju kui võimalik on parem kirjeldus) endale võtta. Just sel moel, et ma isegi taha millegi muuga tegeleda. Üheks selliseks tähelepanu suunavaks kaaslaseks sai valgete lehtedega märkik, millele andsin uue välimuse ta pakkepaberiga kattes. Täitsa minu oma ja puha. Nimigi sees. Vanus jäi miskipärast märkimata, kuigi lapsena oli selle kirjutamine hoopis olulisem.

Mina ja märkmik veedame õhtuti, kui põngerjad on voodisse pugenud, koos mõnusalt aega. Mõnikord kirjutades ja veidi tihedamini joonistades. Kõike seda tehes valdavad mind rinnus soojad hingepaitavad emotsioonid ning võin siiralt öelda, et olen hingega pühendunud. Ja, mis kõige olulisem - ma suudan täielikult puhata ja puhastada pea mõttetest. Ma loodan, et igaühel teist on üks salarelv, mis viib miilide kaugusele argipäevast ning laseb teil tsssss korgi eest võtta.

Lõpetan postituse õpetusega, kuidas saate teha märkmikusse või päevikusse vesivärvilisi kleepse. Vaja läheb akvarelli paberit, vesivärve, pintseleid, hiljem teravama otsaga musta markerit, kääre ja liimi. Maali paberile erinevaid värve - mina valisin punase, lilla, sinise, roosa, valge ja katsetasin erinevaid kombinatsioone. Lisaks maalisin tugevamalt, vesisemalt, segasin paberil värve, tupsutasin - proovisin erinevaid võimalusi, et luua huvitavaid efekte. Peale pildi kuivamist joonistasin markeriga paberile erinevaid pilte. Seekord võtsin teemaks lilled ja lehed ning üritasin taaskord katsetada kõigega, mis tuli pähe. Viimasena lõikasin pildid välja ning kaunistasin nendega enda lehtedega sõpra. Tulemusi võite näha piltidel.

Arvan, et see on üks vahva tegevus nii suurtele, kui ka väikestele.

Lapsemeelsust hinge! :)

Jaanika

Viimane nädalavahetus möödus mul puhkuselainel. Pakkisime sõbrannaga kohvrid ja põrutasime mägedesse. Kõige toredam oli see, et mehed ja tited jäid koju. Mis tuletas meelde, et pean uuesti õppima vabanduse nautimist ja lõpetama ettekujutluse, kuidas terve maailm kukub ilma minuta pooleks.

Puhkusega kaasnes rohkelt vaba aega, mida kasutasin mõttete ritta seadmiseks. Viimasel ajal olen kasutanud enda kaamerat ülivähe inimeste pildistamiseks. Võibolla see ongi hobifotograafi areng - kõigepealt lapsed, koduloomad ja aias õitsevad lilled, edasi maastik-arhitektuur ning viimasena kõik, mis püüab silma. Teistel võib see vabalt olla tagurpidi järjekorras.

Võin öelda, et ma ei ole enda piltidega rahul. Üks põhjusi on see, et olen rahutu hing ja pidevalt tahaks proovida midagi uut. Kasvõi teistmoodi töötlust ühesugustel piltidel. Mul on hinges kuri kahtlus, et ma ei anna endale piisavalt aega ühe pildistamisstiili või töötluse õppimiseks. Mann võib öelda, et fotograafil on selline ja selline stiil. Jaanika mõtleb, et see on igav ja piltides peaks olema muutus. Lisaks ei arva Jaanika, et tal tegelikult õigus oleks, lihtsalt Jaanika üritab enda tõde luues rahutu hinge olukorda pehmendada.

Töötlusprogramm. Ma olen päris kindel, et aeg oleks võtta ette korralik Photoshopi treening. Kuigi Lightroom on olnud mu parim sõber viimased aastad, siis ma usun, et suudaksin rohkem. Hetkel on tunne, et olen Lightroomi kinni jäänud ja pidevalt kordan vana muusikat.

Töötlus. Lühidalt - ükski töötlus pole piisavalt hea ja lisan pildid blogisse mõttega "ähh, käravad küll".

Hommik. Seal, kus on piimjasvalge taevas, peaksid olema silmipimestavad mäed. Udus.

Lugesin Manjana blogist jahimees piltnikest, kellele meeldib pildile saada, mida nad näevad. Ma olen vist pooleldi jahimehe ja pooleldi emotsiooni püüdja tüüp. Eriti meeldib mulle tasakaalustada enda pildistamistiil töötlusega. Siinkohal võib mu ideaali lõhki ajada ainult see, kui jahimehe osa pole piisavalt täidetud ning isegi töötlus ei anna abi.

Kokkuvõtvalt. Tahaksin olla piltidega rohkem rahul ja tunnen, et pean alustuseks iseendaga tegelema. Rahustama Jaanikat, õppima Photoshop', jahtima pisut rohkem, et see emotsioonidega tasakaalus oleks ja mitte üle mõtlema. See viimane on ilmselgelt kõige piinarikkam.

Kuidas on teie fotograafia teekond arnenenud ja, kuidas jätkasite, kui olete jõudnud punkti, kust edasi ei oska minna?

Jaanika

Hei! Ma ei ole viimasel ajal eriti tooteid pildistanud, kuid on üks pood, mis ajab iga kell mu silmad särama. Kui enamik turiste läheb Bledi järve, lossi ja kirikut imetlema, siis minu jaoks on magnetina mõjuv koht hoopis pood. Kodupood nimega HOME design.

Pühapäeval peale kahte päeva Bohinjis läksime Bledi. Tegelikult on Bledis raske mitte käia. Linn jääb teepeale, kui sõita mägedesse. Mul on suurte turistikohtadega see lugu, et tunnen, kuidas tahaks sealt peale esimest minutit põgeneda. Kas see on piisav seletus, kui ütlen, et näen seal ennast kui rahakotti ja inimesi on way too much?

Igatahes Bled on selline enamvähem külastatav koht, kuna:

a) seal on lihtsalt freakin' ilus

b) saan järve kaldal kohvi juua

c) võimalus imetleda HOME design poodi

Igatahes. Igatahes. Saadaksin iga Bledi külastaja, kel on järve vaatlemisest küllalt saanud just enda lemmikusse kodupoodi (kas õigem oleks öelda disainipood?). Ma olen täiesti kindel, et te leiaksite seal vähemalt ühe sisustuselemendi, mis on teie kodust, kallist kodust puudu.

Mina panin silma peale päris mitmele padjale, disain kapinuppudele (päriselt!), käsitöö põlledele ja nahast rahakottidele. Tegelikult oli seal veel rohkem asju, mida koju viia, aga selleks peaks mul rahakotiks seljakott olema. One day..

Tegin mõned klõpsud ka teile. HOME design poodi on imelihtne üles leida ja poe täpne aadress on kirjas nende Facebooki lehel.

Kuidas on teie suhe kodupoodidega? Kas olete neisse jäägitult armunud nagu mina?

Jaanika

Kui enamasti öeldakse, et arvutis passimine on täiesti mahavisatud aeg, siis mul on täpselt vastupidised lood. Võin vabalt diivanil pikutada ja laest ämblikke lugeda, samal ajal, kui arvutis saaksin miljon erinevat tööd ette võtta. Pildid, blogi, emailid, retseptid, planeerimine, uudised. You name it. Kindlasti, või pigem peaks ütlema alati, on kodus midagi reaalset ja käegakatsutavat teha. Kuid olles kodune on üsna ajusid surmav mõte sellest, kuidas mu päeva tipphetkeks on tühi kraanikauss või laste kunstitööde sorteerimine - mida leidub pea igal kapi nurgal muuseas.

Siin ma nüüd olen. Avasin enda blogi, et taaskord tiba tähtsamana tunda. Kasulikumalt. Mul on alati hinges õrn lootus, et peale selle, et mu sõbrad käivad siinset blogi lugemas, tundes huvi meie pere elu vastu, saan teid ehk miskitmoodi inspireerida. Pakkuda uusi ja maitvaid retsepte, mida olen omal käel kokanud ja lasknud ülejäänud perel nagu laborihiirtel proovida. Hehe. Ja nemad mõtlesin, et teen neile heast südamest süüa. :)

Alates sellest hetkest, kui kolisime maale, olen(me) unistanud enda majast. Ma olen andnud endast parima, et tunda vanematega koos piisavalt koduselt, kuid hing jätkuvalt igatseb täitsa enda koda, mida täita just sel moel nagu süda soovib. Lisaks arvan, et ajutiselt pole hullu pista teise perega saiad ühte kappi, kuid tervislikuma sõprussuhte säilitamiseks on kerge distants soovitav.

Maja, kuhu kolime on tegelikult vana uus (või uus vana?), sest selle esimesed osad pandi püsti juba 19 sajandi lõpus. Põhimõtteliselt võiksime juba praegu kohvrid üle ukse visata, kuid otsustasime võtta aega eeltöödega, mis kindlasti jätkuvad ka peale kolimist. Esitasin Igorile kindlad nõudmised, et töid ei hakka juhatama ükski veinihõnguline töömees, nagu kohalikus kultuuris on kombeks ja kõik peab olema tehtud esimese korraga kvaliteetselt. See on ka mu suurim soov, sest ülejäänud, mis puudutab interjööri, kujundan aja jooksul hubaseks koduks, mis ootab igat meie pereliiget avasüli. Igakell.

Mis puudutab pereliikmeid, siis selle aasta oktoobrikuus (viimase UH järgi juba 13.oktoobril) suureneb meie pere ühe põnni võrra. Kõige lahedam on see, et Sloveenias oleme siis ametlikult suurpere. SUURPERE. Ja kui me võtame lisaks merisea ja koera, siis minu arvutuste kohaselt oleme miniloomaaed. :)

Mul näpud kergelt sügelevad, sest blogipuhkusel katsetasin mitmeid retsepte ja tuhlasin Pinterestis nagu vana miška ning arvan, et nüüd oleks õige aeg jätkata. Keegi igatses ka mind? Kui ei, siis pole vaja vastata, sest mul on isu ainult positiivsete kommentaaride suunas. :D

Jaanika

* täna hommikul oli lumi maas. Tere.

Olen tähele pannud, et maitsetega on mul sellised lood, et kuigi mulle meeldib avastada uusi kombinatsioone, olen truu vanale heale ja tuttavale. Üks eredamaid mälestusi köögist, mil sain juba enda käel hakkama on vanaemalt õpitud omlett viineritükkiga, mille kõrvale kuulus klassikaline tomatisalat rohke hapukoorega. Armastan tänase päevani hommikuti muna praadida ja sinna juurde tomatit süüa, kuigi olgem ausad - ükski import tomat ei maitse sama magusalt kui vanaema kasvuhoonest nopitud päikesesoojad viljad.

Minu jaoks on klassikalised (ja lemmikud) maitsekombinatsioonid veel porru ja lõhe, sinihallitusjuust ja šampinjonid, praekartulid, sibul ja peekon, vahemere maitsetaimedega mereannid ja sidrunimahl ning punased supid koos hapukooremütsiga. Magustoitudest kõditab mu maitsemeeli enim kaneel koos õuna või banaaniga.

Ma olen vist üks suurimaid banaani magustoidu austajatest. Teate küll neid roogasid, mida saab banaani abil tibake tervislikumaks muuta. Banaanipannkoogid, banaanijäätis, banaanileib. Parima magustoidu saamiseks läheb vaja neid kõige küpsemaid puuvilju ning kuna meie kodus ükski toit kaua ei seisa, hüppan mõni hommik kohalikku poodi ning otsin, kas on tehtud miinus 50% kast. Sealt kastist võib leida mesimagusaid ja poole soodsamaid banaane, mis on ideaalsed! Ideaalsed ma ütlen. :)

Viimane korda, kui tõin koju suure kotitäie banaane, teadsin, et pean olema kiire. Jättes meie peres lohakile vähegi toidunäoga asjandused, võib kindel olla, et need haihtuvad. Meil on need toidupätud ilmselgelt. Ja arvatavasti ka silikoonvormi pätu, sest Pinterestist leitud retsepti järgi ei sündinud mitte banaani-šokolaadi leib, vaid hoopis muffinid.

Koostisosad

3 küpset banaani

2 suurt muna

3 sl suhkrut

300 ml jahu

80 g võid

100 g tumedat šokolaadi

1 tl soodat

soola

šokolaadinööpe või puru

Enamik minu taignaid algavad sellega, et panen või sulama, sest kui või on sulanud, saab see ülejäänud toimetuste ajal jahtuda.

Ka seekord tuleks alustada madalal temperatuuril või sulatamisega. Kui või on sulanud, lisa potti šokolaaditükid ning kruti temperatuur veelgi madalamaks. Sega hoolega, sest šokolaad sulab soojas võis hästi, kuid samaaegselt võib ka poti põhja kinni jääda.

Jäta või-šokolaadi segu jahtuma.

Seejärel purustada kahvliga banaanid.

Sega omavahel jahu ning sooda.

Klopi munad suhkruga kergelt vahtu ning lisa näpuotsa täis soola.

Vala kõik koostisosad purustatud banaanidele. Viimasel ajal on mul harjumuseks saanud lisada jahu läbi sõela, et vältida tükke ning soovi korral võid sama teha. Viimasena lisa vaniljesuhkur ning soovi korral šokolaadinööbid. Mina lisasin puru, kuid võib vabalt ise šokolaadi tükeldada.

Küpseta muffineid 200 kraadi juures 15-20 minutit, olenevalt, kui palju lisad taigent vormi. Mina tegin kogukamad muffinid ning sain 14 tükki.

Peale esimest korda, kui proovisin šokolaadi-banaani muffineid, teadsin, et sündinud on uus lemmik maitsesümbioos. Tume šokolaad toetab suurepäraselt õrnmagusat banaani ning muffinite tekstuur on omamoodi pehme kui ka siidine. Igatahes mina unistasin ennast imeilusa liivarannale mohiitot mekkima. Kuigi olgem ausad. Ka kodus diivanil oli päris mõnus muffineid süüa. :)

Jaanuaris oli sai mu pisem tütar 6-aastaseks ning tegin talle lasteaeda kaasa banaanileiva ja porgandikoogi taignast muffined ning need olid absoluutsed hitid! Ja ma olen 99% kindel, et ei lastel ega õpetajatel (küsisid retsepti!) polnud õrna aimugi, et muffinid olid tehtud köögivilja ja puuviljaga. Mul tekkis lausa hasart viia vähe tervislikumaid snäkke (lisaks oli ka puuviljavaagen), sest nagu ma aru sain on sünnipäevalaual enamasti krõpsud..

Ja aitäh kõikidele õnnitlejatele! Ma olin üleni võis, lenneldes seitsmendas taevas ja tohutult uhke, et mu blogi on maailma armsaimad lugejad. I'm one lucky girl!

Jaanika

Enne, kui ma räägin teile, kuidas kasutasin täna maksimaalselt maailma ilusaimat kevadpäeva, võtan mõne sõnaga kokku põhjuse, miks siinne blogi oli mõneks ajaks kinni. Olen mõistnud, et kõige hullem, mida saan endale teha on see, kui surun emotsioonid endasse luku taha, mõeldes, et olen tekkinud probleemist või ebameeldivast situatsioonist üle. Võin tol hetkel mõelda, et minuga on kõik okei, mind ei huvita, ma ei hooli, kuid lugu on tegelikult vastupidine. Mingi hetk, kui need lahtiseletamata emotsioonid tagasi põrkuvad, tunnen, et ma ei taipa mis toimub.Viimased kolm, neli kuud olengi tundnud kui maailma rumalaim.

Kuni mõistsin, et alati ei pea head nägu tegema. Mõnikord on vaja nutta, räusata, jonnida, vastu vaielda. Muidugi üks põhimõte on kindel (suutsin selle blogipuhkusel endale leida) - emotsionaalne käitumine ei sünni selle arvel, et keegi teine saab haiget. Ükskõik, kui palju see inimene mulle meeldib või ei meeldi. Enda põhimõttete seletamine ei tähenda teistest ülerullumist või solvamist.

Vot selline eneseleidmise tee oli mul mõneks ajaks ees. Võin öelda, et iga päevaga tunnen ennast paremini ning eesmärk, mille poole soovin võidelda on selgem kui kunagi varem.

Tegelikult olen ma teid Instagrami piltidega veidi petnud. Enamik päevi on siin üsna hallid ja vihmased ning hommikul silmi avades on ainsaks sooviks pisut kauem teki all vedeleda. Mõned päevad olid siiski imeilusad ning täna oli üks nendest, mil eredat (ja üsna kuuma) päikest jagus pikaks päevaks.

Magasin hommikul rahulikult kaheinimeseund, mis tähendas, et silmad avasin alles kell kümme. Tegelikult polegi see pikalt, sest nädalavahetusel lasin kella 11-ni, olin kaks tundi üleval ja magasin veel kolm tundi otsa. Üleüldse võiksin pool päeva diivanil külitada ja Igorilt sööki-jooki nõuda.

Sellised unised päevad on halli ilma põhjusel ja täna polnud mul ühtegi vabandust laiskuseks. Kui aus olla, siis ma ei tahtnudki. Peale hilist hommikusööki astusin rõdule, hingasin sõõmu sooja kevadist linnulaualust pungil õhku kopsudesse ning otsustasin jätkata aianurga kasimisega - just selle aianurgaga, kus meie uus kodu on.

Tööl on hoopis teine maik, kui teha seda endale. Ütlen ausalt - Igori ema aias oli tema see, kes enamik ajast pepp püsti rohis ja kõplas. Noh, ma ikka käisin ka, kui oli vaja sealt midagi korjata. Näiteks kirsstomateid hommikusöögiks. :)

Kuid enda peenrad on hoopis teine tera.

Ma ei tea, kas selleks suveks teen köögiviljapeenrad, kuigi mõte herne- ja tomatiraksus käimisest on üsna ahvatlev. Hetkel pean suuremaid plaane majaesisega, mida täna korrastasin. Tahaks lilli, kuid mul puuduvad igasugused teadmised, milliseid, kui palju ja kuna. Ja kas üldse! Ma pole veel googeldamiseni jõudnud, kuid võite mulle kirjutada, milliseid lilli teie suveks istutate või, millised lilled teie aias juba istuvad.

Lõpetuseks näitan teile mõned pildid metsaserval peetud piknikust.

Läksin tütrele lasteaeda järgi, kui otsustasin enne poest läbi hüpata ja osta pisikese purgitäie apelsinilimonaadi. Kohutav, kuidas isutab.. Poe külmikust leidsin hea hinnaga maasikad ning teadsin, et leidsin suurepärase põhjuse lapsed metsa meelitamiseks. Armas, eks. :D

Meelitamine läks edukalt ning ilusa ilma lõpetasime kolmekesi maasikate ja vahukoorega piknikku pidades. Ahvimõnu! :)

Ilusat kevade saabumist soovides!

Jaanika

Veidi muigama ajab see, et eelmisel nädalal avasin hurraaga blogi, kirjutasin kaks postitust ja tundsin, et nüüd võin rahulikult bloggeri mõneks ajaks unustada. Ausõna, piinlikkus on viimane, mida tunnen, sest tegelikult on mul ennast pigem hale vaadata. Selline hädine ja õnnetu ja diivanilvedelev.

Ainus, millest mul on kahju on see, et mul ei jätku tüdrukutele piisavalt energiat. Igor on see-eest nagu vapper lõvi - saab kõik tehtud ning jõuab lõpuks minu varbaid mudima ning lohutust pakkuma. Mõnikord ta suudab küll minus tekitada hästi valvatud inkubaatori tunde.

Magan diivanil esimest ennelõunast und, Igor loeb ämmaendalt saadud rasedate ajakirja ning hoiab mul silma peal. Ärkan ning piilun uniste silmadega läbi juuste.

"Ämmaemand ütles, et sa peaksid päevas jooma kuni 4 liitrit vett."

"Mhm."

"Siin on kirjas, et sa pead sama palju puhkama, kui teed tööd."

"Mhm"

Jätsin talle kirjeldamata selle osa, kuidas ma vee asemel jooksin heameelega jääkülm Fantat. Või veel parem - Schweppes Tangerine'. Vesi ajab suuremates kui lonksuhaaval tehtud kogustes südame pahaks ning külm, külm limps on mu igapäevane unistus. Ja huvitav, mida ta arvab, et ma teen kodus, kui ta on tööl ja lapsed koolis? Rohin aias?!

Tegelikult rohin küll. Ma võtsin tõsiselt hinge meie uue elamise aianurga elustamise, kuigi tegelikult see oli juba omamoodi romantilise välimusega - sajandivanune cottage koos viinapuuväätide ja roosa roniroosiga. Üritan aiale lisada veidi uut väärtust (rohkete) lilledega ning umbrohu-põõsaste kärpimisega. Tegin ümber maja "enne" pildid ning suve lõpuks saan teile "pärast" võrdluse esitada.

Eelmisel aastal kinkis Rael meile maasikataimed ning istutasin need ämma aeda. Uskumatu, kuidas maasikad kasvasid terve suve läbi ning viimased marjad sai peenralt korjatud oktoobri lõpus. Ostsin enda peenrasse uued taimed ning loodetavasti kasvavad nad seal sama hästi.

Tekkis küsimus neile, kel käivad kassid vähegi kobestatud mullahunnikus hädal - kuidas olete saanud kassid sealt ajada? Olen pritsinud sinna naturaalset apelsiniõli, mis ei aidanud. Täna tegin peenrasse korraliku cayenne' piprakuuri, kuigi olen kahtleval seisukorral, kui hästi see püsib, kui peaks vihma sadama. Minu arvates parim lahendus oleks koer. :)

Eile sattusin Villapai ja Kadri lapsekandmise lehele ning olin ebameeldivalt üllatunud, kui valesti esitas ajakiri Pere & Kodu lapsekandmist. Näiteks mina, kes ma olen ühe silmaga jätnud meelde või näinud lina sidumist ja selles lapse kandmist, ei osanud tehtud fotoseerias midagi halba leida. Samas lugedes eksperdi üsna emotsionaalseid seletusi (endalgi läheks närv mustaks), mõistsin, et Pere & Kodu ei teinud ainult lohakat tööd, vaid esitas teadlikult ohtlikke kandmisvõtteid. Häbi!

Mina sain aga Kadri blogist inspiratsiooni endalegi villane kandelina muretseda.

Muuseas Igor, kes on meil suur nina "raamatu taga mees"ütles, et kohe-kohe peaks mul hea hakkama. Kohe-kohe on mul umbes seal, et enam ei aita isegi söömine, mis varem rahustas mu kõhu kenasti maha. Eile sain vaevalt istuda, sest midagi seal kõhus paisub ning annab tugevalt endast märku. Kusjuures aias rohides ja päikese käes peesitades polegi hullu.

♥♥♥

Loosi võitis Nele - palju õnne! Aitäh kõigile osalejatele!

Jaanika

Olin pisut tujutu, et Igor valis reede õhtul esimeseks poeks Novo mesto kesklinnas asuva Tuši. Enda meelest olin kindel, et siit poest me küll valgeid mune ei leia, sest kui aus olla, siis olen Sloveenia poodides ainult pruunikoorelisi näinud. Samas, kui haarasin suurest munapakkidega riiulist viimase karbi valgeid mune, olin sama õhevil, kui väike laps ja minu keha haaranud "esimese päeva haigus" ei tundunudki enam kole. Vähemalt järgmised paar tundi.

Mul on keedetud munadegs see kiiks, et need meeldivad mulle (väga!) ainult siis, kui nad on värskelt keedetud, tiba soojad ja söön kohe. Igasugune mõte sellest, et munad on külmad, eilsed ja kellegi käppade vähel värviseks tehtud, vähendab mu isu veelgi. Hea söögijutt tuli meelde. Kord Võrus "Ränduri" pubis oli mu prae garneeringuks sinise munakollasega munad - ka seest!. Munad olid nii üle keedetud ja sinine oli vaid sammu kaugusel lillast värvist. :D Tegelikult on mulle meeldivad enamik munaroogadest, ainus tingimus on see, et need on värskelt pannilt võetud.

Mõttes nõustusin sellega, et enamik valgetest munadest annan lastele, sest valgel taustal on värvid ja pildid palju silmapaistvamad ja erksamad, kui tuhmil pruunil. Endale kogusin nädala jooksul erinevaid Pinteresti mõtteid ning planeerisin tähistada pühi munakoori kaunistades või nendega meisterdades.

Laupäeva hommikul ärgates, küsis Igor, kuidas magasin. Eelmisel päeval alguse saanud haigus läks õhtul koju jõudes hullemaks ning pugesime varakult voodisse. Ma ei mäletanud ööst suurt midagi, kui seda, et raske oli külge keerata, sest iga sentimeeter mu kehast valutas. Igor sai aga öö läbi nautida mu kaunist oigamis-sümfooniat. Ta vist ei julgenudki silmi kinni panna, kartuses kas ma hommikul ikka ärkan. Ärkasin! :D

Järgmised kaks päeva olid kõige kolekolekoledamad mu elus! Ma ei kujutanud ette, et turses kõri, valutav keha võib nii magusalt maitsta koos "mul-on-rõvedalt-paha" esimese semestri rasedussümptomitega. Lastega mune ma ei värvinud, sest samal ajal kükitasin üleval korrusel, seistes surmaga silmitsi. Seekord polnud mul ka jõudu, et hoida silma peal, et lapsed korraga kotitäit šokolaadi nahka ei pistaks. Täna hommikul leidsin ainult paberid.

Täna, kui taaskord end inimeseloomana saan tunda, mõtlesin, et munadepühad möödusid tiba kurvalt. Munakoori enam värvida ei viitsi, kuid samas - võiksin õust mõned aias kasvavad lilled tuppa tuua ja elamisele värvi anda. Otsisin keldrist meie pulma küünlahoidjad, mis on tegelikult Zara kodupoest ostetud joogiklaasid. Kaevasin õues mõned lilled üles, näpsasin ämma aiast imepisikese hüatsindi (viin tagasi!) ning võtsin lisaks potitäie mulda. Viimased kolm valget muna tühjendasin sisust, pesin, panin kuivama.

Oh, kuidas mulle ei meeldi toas mullaga mässata ja hiljem koristada. Õues meil pole lauda ning käpukil ei taha kergelt punnis kõhuga upitada. Pealegi on munakoortesse istutamine tõeliselt vaevarikas töö, mida tuleb nina vastu tööd teha.

Panin üht klaasi mulla ja munakoores väikese lilla hüatsindi. Teise klaasi täitsin tükeldatud munakoorte, mulla ja mulle teadmata lilledega. Viimased valged lilled läksid pruuni minipotti. Aluseks kasutasin valget kandikut, kuhu lisasin klaasid ja lillepoti. Vahedesse pistsin jõuludest alles jäänud kuivanud sammalt ja ühe tühjaks puhutud muna.

Selline ta siin on. Eks ta jääb nii kauaks tuppa kuni mulle hüatsindi lõhn vastu hakkab. Sellepärast ma võtsingi pisi-pisi suuruses lille - esimesed tunnid oleme täitsa sõbralikult läbi saanud.

Ja siin ma nüüd olen. Üksinda toas, samal ajal, kui lapsed rõõmsalt õue mängivad. Ainsateks kaaslasteks on seina jõllitav kass (peaksin muretsema?) ning toas lendlev kevadine nartsisside aroom. Kui te vaid mu häält kuuleksite! Isegi padusuitsetajad jäävad häbisse mu kõrval. :)

Hoidke ennast ja üritage mitte esimeste soojade ilmadega haigeks jääda - kevad on üks salakaval tegelane.

Kuidas teie munadepühad möödusid?

Kähisev Jaanika

.. that is why understading is so important.

Kui ma olin umbes 5-aastane, nägin linnaliini bussihoone trepil vana ja kortsus meest müümas koduaia õunu. Ma lubasin endale, et tulen tagasi, kui mul on piisavalt raha, et talt kõik õunad osta. Õhtul voodis vanale mehele mõeldes hakkasin nutma, sest ma teadsin, et ta sureb enne ära, kui mul vajalik raha koos on.

Lasteaias ma ei mõistnud, miks pean sööma sööki, mis tuleb allaneelates tagasi suhu. Neelan ja lupsti suus, neelan ja taaskord suus. Ma ei julgenud söömist lõpetada, sest kuigi vaatasin kurva näoga pudrukaussi, ei lubanud kasvataja söömist pooleli jätta.

Meie kooli teine klass oli lasteaiaga ühes majas ning ühele tüdrukule tuli ta ema järgi. Nad istusid klassi garderoobi aknal ning tüdruku ema lõpetas ta kodutööd, mida ma ka kommenteerisin. Ta ema käskis mul enda nina teiste asjadesse mitte toppida ning mulle tundus, et sel tüdrukul pole isa, sest ta ema on liiga kuri.

Ühel pimedal õhtul, see võis olla talvekuul, jõudsin koju ning seal polnud kedagi. Ma kartsin (siiani kardan) kohutavalt pimedust ning läksin riietega teki alla ning lamasin seal õhupuuduses ja higistades kuni keegi tuli koju. Edaspidi olin vanaema juures nii kaua kui võimalik, et jõuaksin alati viimasena koju.

Põhikooli lõpus kammisin enda juuksed üles patsi ning klassivennad naersid mu üle inglise keele tunnis. Ma ei mõistnud, miks nemad ei näinud seda pilti, mis vaatas mulle peeglist vastu.

Peale seda, kui mu esimene armastus mind jättis, leidsin, et nüüd oleks aeg hakata otsima endas vigu, sest täiuslike inimestega ei juhtu selliseid koledusi. Võttis rohkelt aega mõistmiseks, et võibolla täiuslikke inimesi pole olemas ja ta lihtsalt ei armastanud mind enam.

Esimese lapse sündides olin kohutavas shokis, sest mulle ei jõudnud kohale, miks ma teen kõike kellegi teise pärast. Miks ma ärkan, siis kui keegi teine tahab, miks ma kõndisin öösel toas ringi, kuigi oleksin soovinud magada, miks ma saan süüa, kui keegi annab selleks piisvaalt aega. Aja möödudes tundsin, kuidas ma ei olegi alati esikohal ning selles pole midagi halba, kui seal on keegi teine.

Hakates Igoriga koos elama, ma ei mõistnud, kuidas ta kõigele nii positiivselt reageerib, pidades tema sinisilmsust naiivsuseks. Võttis aega.. võttis päris kõvasti aega, et märgata, kui palju ta pingutab, et minu ja teiste tuju üleval hoida, samal ajal, kui ma ise olin kangekaelset jonnakas kuni lõpuni. Oeh. Võttis aega, et olla kasvõi grammike sama armas ja hooliv inimene kui tema.

Jaanika

Alustuseks mainin, et postitust kaunistavad pildid on tehtud Novo mesto vanalinnas. Minu üheks meelistegevuseks peale raamatute lugemise on üksinda vanalinnades uitamine. Samal ajal, kui üks laps tegi trenn, teine käis Igoriga teatris, uudistasin imelist ajaloohõngulist arhidektuuri ja üllatavalt tühje kitsaid tänavaid.

Eelmisel reedel, kui oli täpselt samasugune imeline õhtupoolik, läksime Igoriga ultrahelisse. Sellele eelnes naljakas situatsioon, kus Igor puhkas kahest, peaaegu, et järjestikusest töövahetusest, mina tšillides ta kõrval ja oodates õiget aega, et teda äratada. Mingil huvitaval põhjusel unustasin kella tundmise ja ainult tänu Igori ärkamisele jõudsime me napilt, kuid kerge hilinemisega haiglasse.

Jõudes haiglasse, võttis meid vastu inimtühi hoone ning mul oli tunne, et günekoloogia osakonnas rulluvad vaikuses kõrbetaimed. Õnneks leidsin ühe avatud ukse ning mind võttis vastu päeva lõpetav õde ja ultraheli arst.

Ma olen Eestist kaasaõppinud kogemuste najal teinud alati ennatlikke järeldusi, et meditsiinitöötajatega tuleb ettevaatlik ja kergelt kõhklev olla. Usun, et ma pole ainus, kel on olnud tohutult häid kohtumisi (Tartus dr Sirje Saar ja ta õde) ning kohtumisi, mida tahaks võimalikult kiiresti unustada (üks muldvana õde naistehaiglast, kes töötas nii päevases kui ka öises vahetuses, nime olen edasiste hingehaavade süvendamise vältimiseks peast pühkinud).

Nii palju, kui ma olen ka üritanud suhtuda Sloveenia arstidesse eelarvamusega, on nad kuramused suutnud mu hallid mullid purustada. Erandiks polnud ka reedeõhtune ultrahelitohter, kes võttis mu vastu kõrvuni naeratusega, uurides, kuidas ma ennast tunnen. Ilmselgelt imeliselt, sa ilusa hingega arst!

Ultraheli toimus kergelt hämaras toas ning kogu protseduuri muutis eriliseks mugavaks see, et samal ajal, kui pikutasin, sain seinal olevast telekast meie pisikest kõhuelanikku vaadata. Arst mõõtis last iga külje alt, lugesime koos käed-jalad üle ning ta seletas mulle, mida on peale kuklavoldi mõõtmise väga oluline loote kehalt otsida. Kokkuvõtvalt on meie laps ajaliselt õige suurusega, süda lööb nagu vaja ning kõik oluline on seal, kus olema peab ja tiptop suuruses. "Täpselt nagu raamatust" oli arsti hinnang.

Visiit lõppes kallistuse ning sõnadega, et ta ootab väga, et me uuesti kohtuksime ning mina olin kuskil pilvedes, sest lõpuks kohtusin arsti, kes on umbes sama armas kui mina. Kui mitte armsam!

Tegelikult lõppes meie visiit sellega, et avastasime, et sama kabineti üks töötajatest on Anete klassivenna ema. Selle peale tühjendas arsti juba koju läinud kolleegi laualt kommikausi sisu tütre (ta tuli meiega kaasa, et minna hiljem trenni) pihkudesse, samal ajal kiites taevani ta ideaalset sloveeni keelt.

Kogu protseduur ja visiit oli ülimalt meeldiv ning ma ei pannud isegi pahaks, et miskipärast on siin rangelt soovitatav kuklavoldi mõõtmine tasuline..

Mulle meenus nüüd minu günekoloogi õde, küll sloveenia oma. Ta on üks eriti huvitav tegelane, kel tundub kogu süsteem üle pea käivat ning ta eriliseks lemmikuks on hüüatada aegajalt "shit"!

Kirjutage, milline on teie parim kogemus haiglatöötajatega!

Jaanika

Kahte kätt kokku hõõrudes kirjutan teile selle postituse, sest inimhing, kes oli kunagi suurem shopahoolik, saab üle pika aja teha taaskord tellimuse. Eile õhtul mõnulesin Babe lehelt tooteid valides, sest vedamine missugune, üks transport on juba sel nädalal teel Sloveeniasse ja mina saan täiendada varusid vanade heade (ja uute) Babe toodetega.

Naljakas on mõelda, et veidi rohkem kui aasta tagasi ostsin poest kõikvõimalikke uusi värvilisi lõhnavaid ilutooteid, sest mis on üks kullakarrata vannituba. Eestis külastasin pidevalt TBS ning minu kreemide ja dushigeelide kollektsioon varieerus mangost šokolaadini ning sinna vahele jäi kogu ülejäänud assortii.

Esimesed Babe tooted soetasin Andra kogemusest lugedes ning Stop Akn sari viis mu naha olukorra hoopis teisele tasandile. Sain esimese tellimusega kaasa ka hunniku testreid ning leidsin sealt endale uusi lemmikuid, mille panin kirja järgmisesse ostunimekirja.

Võin ennast ametlikult pidada pisikest sorti Babe eksperdiks ning mõtlesin, et teen enda kogemuste najal ülavaate must have Babe toodetest.

Stop Akn sari

Kuna meie talvine Eesti reis jäi ära, said ka mu Stop Akn sarja tooted otsa. Sellest oli mul kõige rohkem kahju, sest peale tooniku, niisutava kreemi ja koorija kasutamise lõpetamist, minu naha olukord muutus halvemaks. Kuigi viimased kuud meigin minimaalselt ning hooldan korralikult nahka. Samas Babe Stop Akn sari aitas mul lahti saada punetavast näonahast, sain puhastada poore ilma, et tekiks põletik, vähenesid nahaalused kinnised poorid ning näonahk oli klaarim. Stop Akn sarja ülevaate kirjutasin SIIN.

Hydra-calm ihupiim

See 500 ml pudel on mul kasutuses olnud üle aasta ning olnud abiks peale pesemist naha niisutamisel. Minu käed ja sääred on keha kõige kuivemad kohad ning Hydra-calm kergest ihupiimast piisab isegi peale raseerimist. (500 ml)

Dermatoloogiline seep

Huvitav mõelda, et varem oli mul paljude erinevate lõhnabukettidega dushigeele ning hetkel kasutan täiesti lõhnatut toodet. Babe dermatoloogiline seep hakkas mulle meeldima peale testri proovimist ning hetkel see on asendamatu toode. Kõige parem on see, et seep ei kuivata sugugi nahka, mis on tavaliselt seepide üks omadustest. Lisaks võib sellega pesta nii nägu kui ka ülejäänud keha. (500 ml)

Babe shampoonid

Kirjutasin lähemalt SIIN kõikidest Babe shampoonidest. Seekord tellin kaks lemmikut, mis sobivad tervele perele - eriti õrn shampoon ja rasustele juustele mõeldud shampoon. Võin öelda, et olen mõned korrad proovinud tavapoe shampoone ning peanahale on tekkinud kõõm, mida Babe shampoonidega ei juhtu. (250 ml)

Laste tooted - vannigeel ja eriti õrna shampoon

Kerge kummelilõhnaga tooted on meie laste (6 a ja 9 a) lemmikud ning mul on tunne, et vannigeeli pudeli jätame täitmiseks, sest pumbaga pudelist on eriti mugav toodet kätte saada. Küll sobivad antud tooted pigem beebidele, sest need on suurematele lastele liiga õrnad - mina tellin seekord lastele hoopis täiskasvanutele mõeldud eriti õrna shampooni. Samas, kui teil on eriti tundliku nahaga (minu tüdrukutel on tavaline nahatüüp) väikesed inimesed kodus, siis Babe Pediatric line on just teile. (500 ml ja 200 ml)

Aaloe geel

Eelmise suve lõpus tuli mulle Eestist sõbranna külla ning soovitasin tal endale ja lastele osta asendamatu Babe aaloe geel. Kahjuks olid poed selleks ajaks geelist otsas ning sellepärast annan nõu teil see toode varakult ette osta. Miks? Babe aaloe geel on parim, mida saad nahale kanda peale päevitamist ning muude nahaärrituste korral. Mina määrisin nii enda kui ka lapsed iga kord peale päevitamist aaloe geeliga ning vaatamata lõunamaa tugevale päikesele polnud meil kunagi põletust. (300 ml)

Laste päikesekreem sprei pudelis spf 50+

Babe päikesekaitse jõudis meieni täpselt selleks ajaks, kui me perega mere äärde põrutasime ning kasutades seda nii endal, sõpradel kui ka lastel, kulus toodet ülivähe. Pritsides toodet nahale, imendub see paari liigutusega ning on koostiselt kergelt rasvane, kuid mitte raske. Meenus, et mul on üks Instagrami video puhkusest, kus saab näha, kui kiiresti see päikesekreem haihtub - SIIN. Toode on veekindel, sobib nii näole kui ka kehale ning on meie pere lemmik Babe kreem! (200 ml)

Päris mitmed tooted olen leidnud tänu testritele ning ma olen kindel, et enamikes apteekides saab enne ostmist proovimiseks testri küsida. Lisaks on teil soovi korral võimalus ühendust võtta Babe esindaja Hurmiga (SIIN), kui teil tekib küsimusi.

Seekord pistsin tellimuse nimekirja mõned vanad tooted nagu näiteks asendamatu Stop Akn sarja ning ka mõned uued, mida pole proovinud. Tahan proovida 10% uureaga kehapiima, sest mu käed ja jalad on väljakannatamatult kuivad, mida varem polnud. Lisaks panin nimekirja ka intiimgeeli, sest noh, teate isegi, rasedus..

Sellised ongi meie pere asendamatud Babe tooted. Pean mainima, et poes saan rahuliku südamega värvilistest potsikutest mööda kõndida nagu see juhtus ka eile. Nuusutasin terve riiuli erinevaid lõhnavaid pudeleid läbi, kuid ükski minuga kaasa ei tulnud. Usun, et olen enam vähem nullis, kui ostan poetoodete asemel kvaliteetsemaid Babe tooteid ning teen seda kõigest paar korda aastas. Minu nahk igatahes tänab.

PS tegemist pole reklaampostitusega, sest Babe tooted ostan ise. Küll on tegemist Babe fänni postitusega, kes sooviks, et inimesed mõtleksid rohkem, mis on nahale parim. On ju tegemist meie esimese kaitsesüsteemiga!

Jaanika

Oeh. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi peab saama. Mina ja blogimine oleme viimasel ajal kadunud üksteise eludest, kuid ometi on blogimises tohutu sära, mille puudumine annab tunda. Võtsin natist kinni ja otsustasin, et seni kuni mul ei tule vaimu peale nagu Pierrot', võiks ennast sundida. Eesmärgiga kunagi lugeda ja heietada. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi peab ikka saama.

Edaspidi kirjutan teile igal esmaspäeval (n+4) järgmisest rasedusnädalast kuni mul õnnestub kõhuelanikuga lõpuks kohtuda. Ilus traditsioon algab küll sel moel, et kirjutan esimese postituse hoopis teisipäeval, sest eile ei jõudnud mu teod mõttega kaasa joosta.

Nädalaid: 14+5

Pean mainima, et rasedus on mul siiani möödunud sel moel nagu targad raamatud räägivad. Õnneks mitte ainult kannatustenoodis, vaid ka heas mõttes. Viimane ultraheli andis kinnitust, et lapse suurus vastab ajale ning ka kõik ülejäänud mõõtmed on arsti sõnul nagu raamatust - täpselt keskmised. Mis puudutab mind, siis mul on siiani olnud au teha läbi kõik need toredused, mis kaasnevad rasedusega. Sel nädalal lisandusid esimesed (tuntavad) Braxton-Hicks emaka kokkutõmbed ning eriti armastavad nad tulla hommikuti voodis vedeledes. Mul on küll pisike kõhuke ees, mis lamades kaob kuhugi kehasse, kuid toonusega jääb mulje nagu oleksin hiidüllatusmuna alla neelanud. Te oleksite pidanud nägema Igori üllatunud nägu, kui ta seda esimest korda nägi - kõht oli ka tugevalt paremale viltu. :)

Võrreldes kahte esimest ja praegust rasedust, pole ma kunagi nii varakult hädiselt tundnud. Põhimõtteliselt tunnen iga kell, kuidas miski toimub kõhus ja ma ei räägi siin pisikest toksivast tegelasest, kes peaks hetkel põlluhiire pikkune olema. Kui ma seisan püsti, tunnen, kuidas kõht punnitab üle ääre. Kui ma istun, siis kõht jätkuvalt punnitab igasse nurka, justkui lükates ülejäänud organid mulle kurgu alla. Igasugune kiirem liikumine toob valusaid pisteid ning tekitab pähe mõtteid, kui juba praegu vaevlen, siis mis saab, kui mul on nädalaid rohkem on.. Voodis pikutades, käsi püstes ja süüa nõudes?

Kõige akiivsemalt tegin trenni novembris ja edasi läksin laisemaks, sest pidevalt sadas vihma ja ma pole üldse toatrenni lembene. Raseduse esimestel kuudel üritasin mõned korrad jalutamas käia, kuid hing oli nööriga kaelas ja poolel teel pidin otsad andma. Hetkel käin vähemalt 2-3 korda nädalas end liigutamas. Tempo on küll kõike muud kui minulik ja erakordselt aeglane ja kestvus poole vähem. Lohutan end sellega, et peale beebi sündi on mul võimalus vähest trenni järgi teha. Ja kui aus olla, siis ma ei jõua kärutamist ära oodata!

Sel nädalal on mu toitumine normaliseerunud ja ma tunnen, et olen isutanud ära kõik rämpstoidud. See oli üsna kohutav, kui igasugune mõte tavalisest kodutoidust ajas südame pahaks. Samas andke aga pakk krõpse nomnomnom. Lisaks hakkasin jooma magusaid karastusjooke, küll mitte kaheliitriste pudelite kaupa (Sloveenias on suurim pudel 1,5 l), vaid jõin korra päevas ühe purgikese. Eile, kui tütar oli trennis, käisin jalutamas ja ostsin endale poest topsiku pähkli ja rosina segu ning gaseeritud mineraalvee. Kas ma olen ainus, kes ostab poest krõpsupaki kerge piinlikusetundega ja tunneb uhkust, kui korvis on tervislikud snäkid? :)

Mina ja kaal oleme siiani sõbralikult läbi saanud. Olenevalt sellest, mida ma päeval söön, ole kosunud 1-1,5 kg. Mul on tegelikult hea meel, et ma olen pigem juurde võtnud, kui kaalu kaotanud esimese trimestriga. Mäletan hästi, kuidas ma eelmiste rasedustega sõin alguses minimaalseid koguseid ning kaotasin kuni 5 kg. Mis edasi juhtus oli see, et kui isu taastus, sõin ennast korralikult üle, sest kehal oli vaja saada tagasi kõike (ja veidike ka juurde), millest oli puudust tundnud. Seega ma ei poolda äärmusi ning, kuigi tõesti oli halb ja isu polnud, siis sundisin ennast sööma.

Rääkides kaalujuttudest, siis esimesel günekoloogi visiidil pani arst südamele, et tuleb korralikult ja tervislikult toituda. 15-20 kg kaalutõus on normaalne, kuid ta rääkis, et paljud sloveenia naised kosuvad kuni 30 kg (pakun, et ka Eestis) ning see on eelkõige naise ja lapse tervisele ohtlik. Uurisin veidi rasedusaegse kaalutõusu kohta ning minu kehamassiindeksi järgi peaksin maksimaalselt juurde võtma 13 kg. Sean endale selle numbri ülemiseks piiriks ja annan parima, et sellesse jääda.

Võrdluseks eile tehtud selfi ja kolme nädala tagune pilt. Muna, kodujuust, kirsstomatid, praetud sai - best breakfast EVA! Saaks veel neid kõige õigema kõvadusega avokaadosid ka.. Viimasel pildil minu eilne snäkk, mida polnud piinlik osta.

Lasteasjadest on meil hetkel üks puuvillane kombe ning see on ka kõik. Ma heameelega ei kipu poest uusi asju ostma, sest mis puudutab beebiriideid, eelistan taaskasutust. Pigem ostan suurematele lastele uusi asju. Neile on see pisut olulisem, kui ühele pisikesele inimesele.

Olin alguses pisut kurb, et ma ei saa Sloveenias sekkaritest riideid varuda nagu Eestis tegin, sest siin pole selliseid väärt poode. Kuni.. Igori ema ütles, et ta töökaaslased tahavad mulle beebiasju saata, sest nad lugesid Igori facebookist head uudist. Tulevasel vanaemal polnud isegi võimalust ootusest teada anda, kui telefon oli punane. :D

Hetkel mõtleme rohkem selle peale, et saaksime oktoobrist teise majja kolida ja, kuidas saada päris enda pesa selleks ajaks piisavalt mugavaks. Mul on energiat kordades rohkem, kui mõned nädalad tagasi, seega tahaks juba käed käiku lasta. Võin öelda, et sel suvel alustame lihtsamate töödega ning aasta pärast võtame ette kütte- ja veesüsteemi vahetuse, uued aknad ning teise korruse. Lisaks tahame ehitada majale lisa, kus saab olema minu (meie, I guess..) unistuste vannituba. :)

Esmaspäevani!

Jaanika

Enda lahkel loal täägin mõned blogijad, et nad kirjutaksid ühe päeva viis hetke, mis jäid neile meelde. Võimaluse korral haara kaamera või telefoninäss ning tee lugejate heaks ja endale mälestuseks mõned klõpsud. Ma usun, et teil on kordades põnevam elu kui mul ning, kuigi osad teist pole "tegin-kirjutan" blogijad, siis oleks ikkagi vahva teiega kaasa rännata. Mul oleks! Räägin eelkõige enda eest siis. :) Teie päeva viis hetke paluks - Anu, Birgit, Kristallist elu autor (teaks ma vaid su nime!), Kadi, Manjana.

Varesele valu, harakale halu ja minu latse kõtt terveks.

See pisike tegelane oli üleval alates hommikul kella neljast ning puges vargsi õe voodisse, kus ma nad hommikul ka leidsin. Peale kerget maotühjendust nõudis ta süüa ning seejärel magas lõuani. Ema hell süda oli pehmem kui tavaliselt ja lubas voodis tahvelarvutiga lösutada.

Ma ju pole ainus ema, kelle lapse koristamine on kui hane selga vesi? Mäletan, et ju koristas, laud oli korras ja järgmisel hommikul on lauapealne täpselt samasugune nagu pildil.. Kas võib tegemist olla pahandust tegeva pätuga?

Raamatul kükitav karumõmm on kingitus noore blogija/disaineri Kristina poolt. Karuke jõudis minuni ehk üleeelmine talv ning tegemist on puhta käsitööga - seega üdini hinnaline kingitus, mida olen hoidnud kõik selle aja enda silme all. Mõnus mõmm.

Selle lillemerega juhtus see lugu, et alustasin suure tuhinaga kuni mul sai isu täis, aga paberil polnud ikkagi piisavalt lilli tehtud. Lilledega paber ootas enamik ajast meie väljaehitamata köögi laual ning mingi aeg märkasin, et kass armastab seal pikutamas käia. Sellest ka lillede erakordselt kaunis löss välimus. Sain töö siiski lõpuni tehtud ning kinnitasin seinale, et varjata pooleli olevat pahteldust. Kinnitasin kogu projekti nii edukalt kassi ronimispuu kõrvale, et ta hakkas seal aegajalt lilli söömas käima. Meie kass on nimelt paberinärimislembene.

Suurem kimp värskeid sireleid mõjub toas erakordselt kaunilt kuni avastasin, et need ajavad minu üldsegi mitte nii tundliku nina aevastama. Planeerisin lillede õue kolimist, kuid järgmisel päeval olin lillearoomidega harjunud ning mul õnnestus kobaratest mitu viieõielist üles leida. Kas sina leiad pildilt ühe?

Olge muhedad!

Jaanika

Ma ei ole varem maguskartulile suurt silma peale heitnud, sest nagu ikka on neil viljadel, mida ei kasvatata kodumaal suuremates kogustes, hinnad märgatavalt kallimad. Kuniks meie pere lemmikusse, irreaalselt odavasse saksa poodi tulid müüki ämeerikamaal tuntud oranži sisuga kartulid ehk bataadid. Ja isegi siis ma ei ostnud neid. Läksin nädala pärast uuesti samasse poodi, leidsin nad 89 sendise kilohinnaga ja võtsin. Koi.

Hakkasin juba poes nina telefonis retsepte otsima. Ideaalis oleksin teinud esimesed maguskartulid ahjus mõnusas küüslauguses glasuuris, kuid meie ahi keeldus hetkel koostööst. Pidin leidma mõne muu mooduse.

Kodus lehitsesin jätkuvalt retsepte ja otsustasin soolaste bataadi pannkookide kasuks. Retsepti koostasin ise, sest iga kord, kui ma leidsin mõne vähegi meeldiva retsepti, oli mul vähemalt üks koostisosa puudu. Mul oli jätkuvalt küüslaugu lisamine mõttes ning otsustasin proovida itaaliapärast kompotti.

Kasutasin:

4 keskmist bataati

150 g riivitud juustu

1 muna

2 küüslauguküünt

soola

pipart

oreganot

basiilikut

jahu

Keetsin koorega bataadid kergelt soolatud vees umbes 25 minutit. Lasin bataatidel veidi jahtuda ning seejärel lõikasin pooleks - sisu on hästi lihtne sel moel eemaldada. Tampisin bataadid pudruks, lisasin juustu, pressitud küüslaugu, muna ja maitseained ning segasin. Viimasena hakkasin jao kaupa lisama jahu. Esimene pannitäis sai praetud liiga vähese jahuga, nii et pigem natuke rohkem jahu, et koogid oleksid kõvemad (loe: söödavad). Teine pannitäis kooke olid päris kenad ning neid tegelasi võite ka piltidel näha.

Kastmeks tegin hapukoore, väikese koguse majoneesi, pipra, soola ja tilli segu. Külm kaste ja soojad bataadi pannkoogid viisid keele alla!

Uurisin pisut maguskartuli toitainete sisalduse kohta ja sain teada, et seda peetakse nö supertoiduks, pakkudes kõrge väärtusega toitaineid. Bataat pidi olema üks neist toitudest, mida NASA pakib meeskonnale kosmoselendudeks. Räägitakse ka bataadi vähivastastest omadustest.

Mnjah. Ma ei ole kunagi ühegi supertoidu usku olnud, küll olen söönud neid omajagu. Samas avage ükskõik milline artikkel mõne köögivilja või puuvilja kohta ja saate teada, et neid süües elate igavesti, nad aitavad saja haiguse vastu ning püsite värske nagu suvine roos. Kõike ja mõõdukalt ütlen mina.

Pean mainima, et mulle oli bataadi maitse täitsa meeltmööda. Peale röstitud ahjukartulite proovin maguskartulit kindlasti veel hautises (näiteks ühepajatoidus) ja miks mitte segada tavalise kartuliga pooleks ning teha kartuliputru.

Leidsin bataadi kohta veel kaks vahvat fakti!

1. Ärge hoidke maguskartulit külmkapis, seal muutub vili veelgi magusamaks.

2. Kui te sööte suurtes kogustes maguskartulit, võib teie nahk kollaseks minna. Samamoodi nagu porganditega.

Kuidas teile maitseb maguskartul ja milliseid roogasid olete sellega proovinud?

Jaanika

Kevad on üks ütlemata tore aastaaeg ja usun, et ma ei pea teile seletama miks (talv, be gone!). Peale selle, et kevadel saab pikale ja hallile talvele head teed soovida, on kevad uute põnevate alguste ja taassünni aastaaeg. Kõigele toredale vahukooresele toob see aastaaeg üles kurva teema, mis on tegelikult meiega aasta läbi. Seda murepunkti võiks võrrelda kui koristamata junnidega murul, mis soojade ilmadega lume alt välja sulavad..

Ma olen mõnda aega jälginud ühe humoorika ja muheda Eestimaa Loomakaitse Liidu liikme facebooki lehte mitmetel põhjustel. Esiteks ilmuvad sinna värsked uudised loomade elust Eestis kõige kiiremini ja, mis saaks olla veel huvitavam, kui inimese otsene kontakt olukorraga. Vähemalt minu jaoks on pisut emotsionaalsem ülevaade huvitavam, kui lugeda kuiva kokkuvõttet mõnelt netilehelt.

Tegelikult ma ei tahtnud teile rääkida ELL-st, liidu liikmetest ja ka mitte uudisesaitidest, vaid peatuda lugude peategelastel ehk loomadel, loomaomanikel ja kõrvalvaatajatel. Viimasteks võivad siis olla ükskõik, kes on seotud loomaga, kuid pole otseselt looma peremehed(naised).

Probleem number üks. Hüppan sammu tagasi igal kevadel ja ka sügisel korduva probleemi juurde, mis tähendab, et korraga on kõikjal üle tohutus koguses loomalapsi. Pisikesi hädiseid ja vähemhädiseid poegi, kelle saatus jäetakse lageda taeva alla, bussipeatuse pingile karpi või halvimal juhul märga hauda. Kelle pildid pannakse üles erinevatesse müügikanalitesse ja facebooki kurva looga, kuidas meie armsal Muskal käis peika ja, kui loomalastele kodu ei leita, siis (pane sulgudesse üks rõve ähvardus ja manipulatsioon).

Probleem number kaks. Alates sellest hetkest, kui portaalid uppuvad erinevatesse loomalaste pakkumistesse, löövad lemmikusõprade silmad särama. Neid sõpru on mitmeid. On selliseid, kes on pikalt mõelnud, arutanud perega, kindlasti ka mõistnud, et lemmikloomaga pole alati lihtne ning otsustanud, et nad saavad vähemalt järgmised 15 aastat hakkama sellega, et pakuvad loomale kodu ning koha enda südames.

Peale vastutustundlikke loomapidajate on Eestis suur hulk inimesi, kes võtavad lemmiku emotsiooni ajel, mõtlemata, kas nad suudavad anda endast parima looma heaolu tagamiseks. Kõige kurvem selle probleemi juures on see, et hoolimatud loomaomanikud põhjustavad enda käitumisega probleeme, mille tagajärjed maksavad kätte loomale. Näiteks koolitamata koer pannakse aianurka ketti, kus ta häirib omanikke kõige vähem. Emased ja isased lõikamata kassid lendavad õue, sest nad tüütavad kisamise ja kraapimisega. Hoolimatu loomaomanik ei pruugi olla pahatahtlik inimene, kes peksab või uputab loomi, vaid ka inimene, kel pole viitsimist või tahtmist tegeleda probleemidega.

Tulen selle uudise (taolisi uudisi on aprillis mitmeid olnud) juurde, mis rääkis koera tulistamisest naabrite poolt, kuna väidetavalt ründas lahtine koer kasse. Esiteks ma ei õigusta ükskõik millise nurga alt vaadates vägivalda looma kallal. Lisaks arvan, et kindlasti esimese võimaluse korral tuleb pöörduda vastavatesse ametiasutustesse, kes tegelevad hulkuva looma ja loomaomanikuga.

Samas ma tean lugu, kuidas lapselaps jooksis tuppa püssi järgi ning lasi maha suure koera, kes ründas tema vanaisa. Ma tean lugu koerast, kes jookseb päevad läbi vabalt ringi ja hirmutab inimesi - ei, jätkuvalt ma ei haaraks püssi. Ma tean koertest, kes suudavad aiast või aedikust välja pääseda ning lugu kordub aina uuesti.

Teate, mida ma siis mõtlen. Ma mõtlen, et midagi on väga valesti. Kuidas on võimalik, et loomadele langeb nii palju kannatusi ja peasüüdlane jalutab karistama käed taskus olukorrast välja? Kuidas on võimalik, et me võime ürgorus kännul istudes surfata internetis, kui samal ajal uputatakse ämbrisse kassipoegi nagu ennemuiste? Kuidas sai M.A. jalutada kohtust karistuseta, sest ei suudetud tõestada, et ta jättis tahtlikult loomad nälgima? Kuidas võib hooletu pidaja hoida looma vildakas aias, kust koer saab aegajalt plehku panna ning jõuda ühe kõrvalvaatajani, kelle närv ei pea vastu ning ta tulistab koera?

Ma olen juba sellises vanuses, et lisaks mustale ja valgele näen ma mitmeid halle varjundeid, mis jäävad kahe võimaluse vahele. Kuid ma ei näe seda seadustes, miks peaksid kaitsma loomi nende omanike eest. Eesti lemmiklooma pidamise nõuded näivad kui soovitusena, kuigi enamik meist mõistab, mis tegelikult kodudes toimub. Või, kui te ei tea, vaadake Eesti Loomakaitse Seltis lehelening mõistke, et see on kõigest jäämäe tipp.

Surfasin netis, püüdes leida ülejäänud Euroopa riikide lemmiklooma pidamise nõudeid. Kui enamike maade kohta leidsin kerge ülevaate ja põhiliselt selle kohta, kui teretulnud on loomad kohvikutes, siis oli ka üks erand, mis pani mu silmad särama - Šveits. Selles pisikeses riigis tuleb enne looma võtmist läbida kursused ning näiteks koerte puhul tuleb minna loomaga ka edaspidi kooli.

Kas see võiks olla seadus, mis kuluks ka eesti inimestele ära? Minu arvates oleks, sest rutaka otsuse võib teha igaüks ning sel moel on inimesel võimalus ennast proovile panna ning õppida tunda looma enne, kui see koju tuuakse. Jumala eest, ma läheksin kursustele heameelega! Hetkel on kogu mu info, mida olen tuhlanud koerapidamisest, ühest raamatust ning internetist. Kõlaks ju suurepäraselt, kui saaksin õppida koerte kohta otse ekspertidelt.

Kahjuks ma hetkel ei oska rohkem soovitusi enda poolt pakkuda, aga kui teil tekkis selle teemaga mõtteid, siis pange need kommentaaridesse kirja. Kas teil on tulnud kannatada hoolimatu loomaomaniku tõttu? Kas te arvate, et Eestis on loomadele ja kõrvalvaatajatele piisavalt kaitset pakutud? Kas te üldse näete probleeme ja millised oleksid teie arvates parimad lahendused?

Mina pean tunnistama, et olen ühe korra täiskasvanuna teinud looma võttes rutaka otsuse. Võtsime vana ja üsna suure kilpkonna ning ma ei olnud läbi mõelnud, kuidas pakkuda talle parimaid tingimusi. Kilpkonna andsime lõpuks botaanikaaeda, kus ta mõnda aega hiljem varastati.

Jaanika

Eile õhtul, peale sisutihedat päeva, mis oli tõsiseks kontrastiks mu igapäevasele elule, varisesin väsinult, kuid õnnelikult voodisse. Ma olin otsustanud. Teadsin täpselt, millised on mu soovid.

Peaksin alustama sealt, et alates hetkest, mil teadsime meie pere suurenemisest, tekkis soov kolida enda koju. Pea kaks aastat vanematega koos on andnud meile kogemusi mahutada mitmeid erinevaid inimesi ühte tarre ja õppida arvestama igaühe soovidega. Nii palju kui võimalik.

Kuid siis tundsin, et minu soovid ületavad teiste omasid ja ma ei taha enam teistele mõelda sel moel nagu varem. Minu pähe mahtusid abikaasa, lapsed ja värske kodanik ning olin kindel, et kui ma peaksin hakkama laveerima veelgi rohkemate inimeste soovide vahel, siis upun. Oktoobrist, mil olen rohkem hormoone täs pumbatud kui eales, olen isekas. Ainult enda perele mõeldes.

Aga kõigest õiges järjekorras ehk kolimisele eelnev plaan on renoveerimine ja just sellest teile täna ka kirjutan.

Mõnikord juurdlen selle üle, kas õige elukaaslasega peabki lihtne olema. Arutades abikaasaga selle üle, mis moel, kuna ja milliste vahenditega renoveerime maja, jõudsime kergelt ühele meelele. Oota vaid, Jaanika, mõtlesin. Oota vaid kuni te jõuate siseviimistluseni ja siis näete, kuidas kaklete KÕIGE üle.

Olin kindel, et mehel, kes on elanud forever and ever kodus, kus on valged seinad ja kollased põrandad, unistab just sellisest elamisest nagu vanematekodus. Wrong! Kontrastiks minu kindlale teadmisele (jaa-jaa, ma tean küll!), olime taaskord olukorras, kus üksteisega nõustumine näis maailma loomulikuim osa.

Mis seal ikka. Lõpetasin kõiketeadja rolli ning leppisin.

Jõuan nüüd ruumideni ja selleni, millised saavad olema esimese korruse toad - elutuba, tüdrukute tuba ja meie magamistuba. Ülejäänud ruumidega jätkame uuel aastal, mis tähendab 100% uut kööki, juurdeehitust koos suure vannitoaga ning teise korruse väljaehitamist, et igal lapsel oleks enda tuba.

1/2/3

Kõigepealt alustame seinte isoleerimisega külma vastu ning seejärel katame isolatsiooni kipsist plaatidega. Elutoas, mis on kõige lähemal köögile, saab olema samasugune põrand nagu köögis - tume täispuit. Hetkel on seal juba puidust põrand, mis vajab lihvi ja värvi. Sel aastal lepime olemasoleva lahendusega, kuid tulevikus arvatavasti paneme laiemate liistudega täispuidust põranda. Elutoa seinad saavad, kas rohelise või sinise alatooniga heleda suitsuse värvikatte.

1/2

Liigume edasi kõige suurema magamistoa juurde, mille loovutame tüdrukutele - meil pole vaja suurt tuba, sest võrreldes lastega, kes peavad toas õppima, mängima, magama, kasutame enda tuba enamasti ainult magamiseks. Ka see tuba saab kõigepealt isolatsiooni ning kipsplaadid seina. Oleme ühe korra lastetoa seinad värvinud siniseks ning sel korral tahaks hoopis roosat proovida - sellist heledat (määrdunud) roosat. Põrandale lähevad seintega sobivas toonis laminaadid ning hetkel on mul soov katta põrand üleni vaibaga. Aga ma pole veel leidnud piisavalt põhjuseid, miks me seda EI võiks teha, seega mõte on jätkuvalt peas.

1/2/3

Uurisin pisut valgete põrandate kohta ning ühe valge põranda omaniku soovitus oli jätta valge värv lasteta ja lemmikloomadeta perele. Või vähemalt katta vähemkasutatav ruum valge põrandaga. Kuna mina ja Igor oleme notsueast välja kasvanud, otsustasime, et saame vabalt heleda põrandaga hakkama. Meie magamistuba saabki sellise põranda (arvatavasti laminaadist) ning lisaks tumedama tooniga seinad.

That is it, folks!

Igor vaatas mööblikomplekte, kuid ütlesin, et tahaksin võimalikult palju vana mööblit renoveerida kui võimalik. Meil on majas mitmeid stiilseid vanu täispuidust mööblitükke, mis vajavad kerget elustamist - ei näe põhjust asendada see uue mööbliga, mis on paljudel ning tehtud saepuruplaatidest. Mis ei tähenda, et meie tarre ei jõua ühtegi Ikea riiulit, sest olgem ausad, rootslastel on mitmeid geniaalseid lahendusi asjade hoiustamiseks. Aga võimaluse korral ostame uut nii vähe kui vajalik.

Järgmise korrani!

Jaanika

Sinu järgmine pitsa: mehhikopärane lihavaba suutäis

Säh sulle korvi

Kõigest viimasel ajal

Maetud luukere ehk hamba saaga

Being an adult can be fun..

Fotograafias kinni

Külastades Bledi

Baby got back

Kevad* koos banaani-šokolaadi muffinitega

Ükskord, kui kevad käis külas

10+

Hilised pühad

No one is perfect

Mina ja doktor mina

Babe must have!

14+

Tänase päeva viis hetke

Ohoo, maguskartul!

Kuidas pakkuda loomadele paremat kaitset?

Pilk meie (tuleviku) tarre