In love in Ljubljana

Üksinda on fotograafiat paktiseerida kenake tore, kuid veelgi toredam on jagada enda töid. Blogimine on pakkunud fotograafiapisikule suurepärase väljakutse ja olen kindel, et kui ma ei kirjutaks, siis ma ei pildistaks. Vähemalt mitte sellistes mõõtmetes.

Lugesin ammu (ammuu!) Aili blogist ühest facebooki grupist, kus saavad harrastajad piltnikud enda töid näidata. Ma ei taha öelda selle grupi nime, kuid võin mainida, et sõna esimene pool sisaldab "hobi" ja teine pool "fotograafid". :D

Liitusin grupiga ja salamahti hoidsin silma peal postitatud töödel. Tahtsin eelkõige näha liikmete taset ja, kas mul on üldse mõttet enda töid gruppi üles panna. Hetkel olen arvamusel, et väga mitte.

Grupi liikmete tase on seinast seina ja see ju on täiesti okei - hobifotograafid ikkagi. Samas panin tähele, et hästi tehtud pilte ilmub sinna harva. Pigem on üheks huvitavaks nähtuseks minu silmis suvaline klõps, millele postitaja paneb pealkirjaks - mis on pildil valesti, no kritiseerige nüüd, kas saan midagi paremini teha jne. Õnneks on palju toredamaid inimesi kui mina, kes leiavadki aja, et panna algajale kirja erinevaid õpetussõnu.

Mina küsiks vastu - mis siin pildil pole valesti? Ei tahaks anda algajatele hoogu sellega, et näidata näpuga kõigele, mis oleks võinud olla teisiti. Kuidas oleks hoopis, kui ta saaks ise teatud tasemel enda töö kritiseerimisega hakkama? Leian, et algaja parim õppimise viis on praktiseerida kuni jalad valutavad ja sõrmed on kaamera hoidmisest krussis. Lõpuks, kui ta on läbi proovinud kõik võimalused ning jätkuvalt ei taju biiti, tuleks kindlasti küsida ning adekvaatne nõu on teel.

Tahan öelda, et eelmine lõik ei käi kõigi kohta, kes ootavad grupi liikmetelt tagasisidet. SUUR VAHE peitub selles, kas pilt oli suvaline klõps (minu silm näeb selle miilide kauguselt ära) või fotograaf tunneb, et midagi nagu ei klapi, kuid hästi pole aru saada mis. Mul esineb seda viimast tihti, kui pean valima blogisse pilte.

Ja tegelikult mina võin siin kaagutada palju tahan, inimesed postitavad just seda, mida soovivad. Ilmselgelt see grupp pole lihtsalt mulle. :D

Viimane kord, kui ma tegin omaette mõttes ühe "näopihu" oli siis, kui selle grupi liige postitas pildi mereranna kividest (täitsa ok töö oli muuseas). Samas inimesed kirjutasid talle kommentaaridesse, et ta võiks kaameralt kuupäeva maha võtta - see ilutses nimelt pildil paremal all nurgas. Postitaja sai üpris kurjaks ja vastas, et appi küll, kas enam ei tohi pilte ka postitada ja kive on ju kenasti näha ja üleüldse tema ei viitsi ega tahagi kaameral kuupäeva maha võtta. Huumorinurk. :D

Peale selle tekkis mul mõte elustada ILIL väljakutse grupp, kus mõnuleb juba üle 150 fotograafia sõbra. Vanuselt ja huvidelt oleme enamvähem kõik ühes paadis? Kui unustada, et grupp on viimase aasta vaikuses olnud, siis mina mäletan grupiliikmetega koosveedetud(pildistatud) aega ainult hea ja sooja sõnaga.

Teiega oli tore ja miks mitte taaskord töid näidata, lahkelt õpetusi jagada, rääkida uutest kaameratest ja tehnikast - kõigest, mis puudutab fotograafiat ja paneb silmad särama.

Teine mõte on mul see, et muuta grupi nime. Vaatasin kiire pilguga üle grupi liikmed ja päris suur hulk on blogijad. Samas kardan, et pannes nime Blogijate fotograafiagrupp vms, siis teeks see osadele liikmetele liiga . Seega - palun andke nimenõu!

Igatahes mina hakkan omaltpoolt meie gruppi pilte postitama, tutvustan uusi võtteid ning korra nädalas võiks olla üks teema, mille järgi saab pilti teha. Ülejäänud ajast oleks vaba voli näidata erinevatel teemadel töid.

Salamahti tahaksin tagasisidet sel põhjusel, et ma tunnen, et olen enda stiili kuhugi kaotanud ja kompositsioon on nihu - ilus, aga mitte "see".

Jaanika

Teate, avastasin, et teisipäev on palju meeldivam päev rääkida rasedusjutte, sest esmaspäev kipub oma loomult olema liigkiire. Mulle meeldib rahulikult mõelda eelnevale (rasedus)nädalale, meenutada detaile, mida varem polnud ja see kõik siia kirja panna. Nice and easy.

Heh, ja napilt oleks ka täna jäänud postitus trükkimata, kuna hakkasin tüdrukutega junior Aliast mängima. Hetkel on lood sellised, et mina ja tegutsemine võrdub kiire väsimisega ja korraks jõudsin juba unistada voodist.. Voodi..

Rääkides väsimusest. Ma olen võimeline magama jääma kinos (done), telekat vaadates - üsna tavaline, ükskõik millises transpordivahendis ja täna avastasin, et ka püstijalu põrandapesu moppi väänates on võimalik tukkuma jääda. Napp hetk veel ja ma oleksin enda keharaskusega pange ümber keeranud.

Võiks öelda, et teotahte ja energia puudumise olen seljatanud, kuid viimastel päevadel on soojapügalad kukkunud märgatavalt. Tee või tina, minu keha ei suuda võidelda külmema toatemperatuuri vastu ja ainus unistus on keerata fliisi ennast singirulliks, oodata kuni kass tuleb külje alla (teki alla, pähe, padjale, kõhule, jalgadele) nurru lööma ja magada nagu beebi.

Väsimisest. Laupäeval käisime Ljubljanas ja vaatasime üle suurema seltskonna eestlasi ja ütlesime kodumaale kolivale perekonnale hüvasti. Ilmselgelt järgmine kord kohtume Eestis, sest vanim peretütar lobises välja, kuidas emme ütles, et nad ei tule eales, eales, mitte kunagi, never ever ever Sloveeniasse. Südamepõhjas mõistsin olukorda hästi, sest Sloveenia on NII hea riik, et sellest võib üledoosi saada. :D

Ikkagi väsimise juurde. Ma ei jõua. Ma ei jõua pikalt püstigi seista, seega kolm tundi pargis olelemist tegi mu iga viimsegi keharakuga soss.. Peale piknikku hüppasime Leclerci, sest keegi meist teatas, et viskab sussid, kui kohe sõõrikuid ei saa. Tegime kiire poetiiru ja, kui läksime kassasse järjekorda, hülgasin rahuliku südamega pere ja läksin autosse. Koorisin tennised jalast, viskasin koivad armatuurile ja soss..

Sõõrikutest. Te võisite mõelda, et sõõrikuid soovisin mina. Eip. Igor sai piknikul maitse suhu ja keeldus linnast lahkumast ilma karbitäie glasuuritud pontšikuteta. Õhtul, kui karbis oli kaks tegelast alles, nillis ta ümber laua, viisakusest pakkudes neid mulle, lootuses ehk saab vähemalt poole endale. Saigi. Kuuldavasti pidid mehed koos raseda kaasaga samamoodi kaalu juurde võtma, süües ülejääke. Meil juhtub seda tihti. :D

Ei saaks öelda, et millegi järgi isutab. Söön kõike hea isuga - võibolla isegi liiga hea isuga. Heameelega joon tomatimahla ning, kui mul tekkis selle järgi isu, sain teada, et Sloveenias ei müüda igas poes tomatimahla. Minu kodulinnas saab tomatimahla osta ainult ühest poest. Igor polnud sellest mahlast üldse kuulnudki!

Ljubjanast tulime tagasi suuuure paki ja kahe pisikese kuusega. Kuused olid vahva üllatused, kuid pakki ootasin juba mitu nädalat. Peale selle, et mu õde ja sõbranna saatsid imelist eesti söögikraami (igavesed tänud!), sain sületäie soovitud Babe potsikuid.

Vahvad raseduse sümptomid, not. Ma sügelen üle keha, mu nägu ja kahjuks ka dekoltee piirkond on kaetud punnikestega ning lood allkorrusel on ebamugavad. Need on ka põhjused, miks ootasin jubedalt pakki. Tellisin uue Stop Akn sarja punnide vastu, emollient kreemi sügeluse leevendamiseks ja intiimgeeli, sest veega pesemine pole piisav. Hurmi lisas kingituseks Babe venitusarmide vastase kreemi ja mul on selle üle tohutult hea meel!

Kaks tegelast minu öökapilt

Ma teen mingi hetk pikema ülevaate, kuid räägin mõne sõnaga kiirelt üle. Emollient kreem on aidanud paari päevaga nii palju, et olen jätnud suurema sügelemise. Ma ei tea, mis moel, kuid suutsin sääred pahkluu juures lausa katki teha - õnneks olen jalgade sügamisest lahti saanud. Intiimgeel on samamoodi aidanud normaliseerida olukorda ja tunnen ennast paremini. Kõige huvitavam on venitusarmide vastane kreem. :D Ma küll mõtlesin, et ostaks selle, kuid too hetk loobusin. Igatahes peale selle, kui hakkasin enda kahekordistunud partiid kreemitada, on see vähenenud sama suureks kui enne rasedust. Ma ei saa kurta, sest rinnad olid ebamugavalt hiiglaslikud ja jõudsin saada mõlemale ühe roosa venitusarmi. Kardan, et Igor ei täna, aga mina tänan südamest Hurmit kingituse eest. :D

Mina ja kõhutegelane elame üsna vaikselt ja võiks isegi öelda igavalt. Emaka kasv annab ennast aegajalt valusate torgete näol märku ja toonuseid on tunda veelgi tugevamalt, ka seistes. Samas ühtegi müksu pole ma tundnud. Anetega hakkas trall pihta juba 14. nädalal - ta oli ja on isegi nüüd suur mürgeldaja. Anne Mai, vana lebo ise, andis endast märku 18. nädalal. Pakun, et ka sel korral kordub nagu viimati.

Ootame mükse. Igor veidi rohkemgi kui mina. Ma juba tean milline trall läheb mingi hetk lahti, seega võtan praegust kui puhkust enne suuremat tormi. :)

Kõhupilte ei teinud, aga võin öelda, et see on sarnane eelmisele nädalale. Imelik. Tahaks nagu kõhtu sisse tõmmata või rohkem üle püksi ääre punnitada. Nagu paks või rase. Ise ka aru ei saa. :D

Ikka meie. Vanas headuses.

Jaanika

Peale jalutuskäiku ning kiiret sõitu poodi, kust naasime 3 kg maasikatega mmm.. jõudsime napilt üle koduukse astuda. Hetk hiljem ning temperatuur langes vähemalt kümne kraadi võrra. Ilma naljata! Samal ajal kui ma tükeldasin laste jäätisele maasikaid, jooksis Igor õue, et meie värskelt istutatud kirsile kate panna, sest sadas rahet. Ja müristas! Mingi hetk järgnes rahele pehme paks lumi ning tasapisi (tegelikult üsna kiiresti) värvus maa valgeks.

Ma ei tea, kuidas valiti Sloveenia üheks maailma turvaliseimaks riigiks, kui samaaegselt siin sadas rahet, lõi välku ja toimusid isegi mõned maavärinad!

Peale suurema sadu lõppemist, läksime õue, sest puudelt ja põõsastelt oli vaja lund lükata. Meie õu nägi välja nagu sealt oleks pisemat sorti katastroof üle käinud - lilled ja põõsad olid raskuse all pikali vajunud ning päris mitmete puude oksad murdunud. Järgmisel hommikul nägime, kuidas üks suurtest kreekidest oli puha pooleks.

Meie võisime ju enda kirsipuu päästa, kuid eile lumetorm toob arvatavasti suure kahju sloveenia põllumeestele. Soojemate ilmade tõttu on siin vili juba kasvamas, lisaks puud ja taimed õitsenud. Eks varsti ole uudistes rohkem kuulda, kui suure hävingu üks ootamatu lumi ja külm tõid.

Naljakas mõelda, et aprillikuu lõpus, kohe otsaga mai kuus lükkasin lastele talveriided selga ning ajasin nad õue. See"ajamine" oli pigem - "keegi õue soovib minna?", millele järgnes kõrvulukustav "jaa"!

Huvitav, kas mu gladioolidel on lootust elu jääda? Mõned päevad tagasi pistsid pea välja.

Jaanika

Ma olen tagasihoidlikult pisemat sorti Ikea fänn. Kui üldse mingit sisustuspoodi fännan. Mis seal salata, eelkõige lummavad mind seal soodsad hinnad. Sellised hinnad, mis ei pane rahakoti värisema ja salamahti andestan endale, et minu väljavalitud mööblitükk on igal kolmandal sloveenlasel.

Siiani oleme rootsikunni hiiglaslikust poest soetanud ühe suurema riiuli, mõned väiksemad mööblitükid, meeletus koguses voodipesu ja patju, meie hiiglasliku teki, vaipu, vaase-topse ja veidi pudipadi. Ainuke, millega ma ÜLDSE rahul pole on kahene lastekääride komplekt. Absoluutne jamps. Ei saanud paberi lõikamisega hakkama. Ülejäänud asjade suunas ei oska kiruda, isegi kui tahaks ja väga pingutaks.

Niisiis hea hind ja täiesti talutav, kui mitte suurepärane kvaliteet.

Tegin suuremat sorti luuretööd Ikea Horvaatia lehel ja siin koorus välja Ikea negatiivne pool. Meeletu valik ja mitte ainult valik, vaid ka tohutu kogus erinevaid lahendusi. Ma tean, et parim on minna poodi, uudistada valmis tubasid ja teha otsus. Samas usun, et ma pole ainus, kel hakkab Ikea poes pea ringi käima ja lõpetab kassas sellise koormaga, et kuku või pikali. Salakaval labürint-Ikea.

Õnneks on mu kõrval vana hea rahulik Igor, kel on oskus hoida mu mõtted ühes suunas. Vähemalt kodus! Otsustasime, et järgmine kord, kui Ikeasse sõidame, ostame esimese tripiga beebile vajaliku ja, kui ruumi jagub, siis vanemale tütrele voodi.

Teate, kui ma vaatasin meie maimukese voodit ja kujutasin teda seal magamas, siis see kõik oli nii reaalne! Mul pole siiani sellist "ja päriselt nii ongi, duh" tunnet veel peal olnud. Isegi, kui me salamahti kutsume teda nimega. Ja isegi, kui Igor paneb suu vastu mu kõhtu ja räägib temaga ning ma olen naerust krampides, siis on see kõigest üks vahva tegevus koos. Aina silmitsesin voodit ja ütlesin Igorile, et ma olen nii õnnelik. Ja ma tahan seda voodit nüüd ja kohe!

Mulle meenus veel üks põhjus, miks Ikeat armastada. Või siis pigem - miks mina seda poodi armastan. Kui vähegi võimalik, siis eelistan aseksuaalseid tooteid. Tooteid, mis pole poistele ja tüdrukutele. Vähepealseid värve. Ning, mis kõige olulisem. Eimingeid multifilmikangelasi.

Meie valikud. Õhh. Päriselt! :)

Jaanika

Hei, hei, kõik te pere! Hoidke nüüd oma prille, sest käes on Jaanika iganädalane raseduspostitus! Täna teemades:

"Dressipüksid - kas mugavad paksuksminemispüksid või salakavalad šarlatanid?"

"Milliseid kummikomme süüa? Rohelisi, siniseid või roosasid? Või hoopis rohe-sini-roosasid?"

"Lüüa või mitte lüüa, selles pole üldse küsimus!"

"Jätkuvalt, kas sa oled rase või paks?"

"Armastus käib õhu kaudu, sest ilmselgelt on su abikaasal liiga karvased jalad või raske käsi või midaiganes muud, mis sind kindlasti ärritab!"

Ma olin napilt postituse kirjutamist homsesse lükkamas, sest homme kell seitse on mul üle pika aja arstiaeg. Arstiga kohtumine tähendab siin seda, et hommikul ärgates ei tohi süüa ega juua ning tuleb oodata vähemalt kolmveerand tundi kuni überweird õde toimetab paberitega. Ma ei tee nalja, kui mainin, et tema lemmikhüüatus on "shit". Seda ta räuskas viimane kord, kui ma olin teadmatusest hommikul söönud. Shit!

Positiivse poolena toon välja, et arst on see-eest kohutavalt armas inimene ja tema külastamine on peaaegu nagu parima sõbrannaga kohvile minek. Kui jätta välja pukis hargutamine.

Püsides teemas, siis räägin sellest, kuidas olen jõudnud punkti, kus enamik riideid tunduvad tohutult ahistavad. Eelkõige siis rinnust ja kõhust. Aga, kui hästi vinguda, siis ka kõik muu. Ma kujutan ette, et minu ideaalne kostüüm oleks hetkel puuvillane tudukombe ilma pesuta. Võtan hetke unistamiseks..

Kui mõelda, et ma pean aegajalt ka mujal peale kodu enda nägu näitama, pean leidma vähe sündsamad lahendused. Läksin siis rõõmsal meelel New Yorkeri puuvillamaailma - pehmed teekad, jakid ja, mis kõige olulisem - dressipüksid! Haarasin hallid dressikad, mis olid XL suuruses. Pükse pole mul kunagi võimalik väiksemat suurust osta, sest isegi, kui nad on ülevalt suured, siis tähendab see põlvini pükse.

Poes ma proovida ei viitsinud, seega püksid pistsin esimest korda jalga kodus. Esimene mõte oli - kus on maratilaadsed lössis mõnusad dressipüksid? New Yorkeri püksid olid pea sama liibuvad kui retuusid ja pikkuselt lühikesed. Kurjam, jalad on mu keha kõige peenem osa ja siiani olen kosunud 2 kg võrra.

Kas ma olen mingisugusest dressipükste rongist maha jäänud? Või pean ma neid kuu aega järjest kandma, et peffi ja põlved sisse kanda? Müstika!

Veel suurem müstika oli mul järgmisel päeval NY-s meeste dressikaid proovides. Jeerum, need on ju veel rohkem ärritavad! Pikkus on täiesti okei, aga jalgevaheline osa on kuni põlvedeni...

Keegi teab kust leian vanu häid lössis pehmeid dressipükse, mis ei ole ümber keha? H&M-i mitte soovitada, sest sealt poest saan ma ainult kukepükse. :D

Kummikommide teemal nii palju, et viimati näisid need mulle tapvalt head, kui ma olin ehk 10-aastane. Eile ostsin kaubanduskeskuse poodidest kokku neli pakki komme, millest kaks avasin juba poes. Kommiorgia jätkus kodus kuni mul oli süda paha ja kõhus mullitas. Igatahes kummikommidega olen nüüd ühel pool.

Mul on siiani isudega üsna head lood olnud. Kui ma tahan midagi head, siis pean seda järgmise poole tunni jooksul saama. Tuletan meelde, et lähim pood on kilomeetrite kaugusel, mis tähendab, et enamik ajast need isud lähevad üle. Aga me oleme Igoriga ka linna KÕIK poed läbi sõitnud, sest ma tahtsin sõõrikut. Minu sõõriku-isu kadus juba poole linna pealt, aga Igori hasart oli peatamatu. :D

Eelmisel nädalal kirjutasin, et Igor ootab väga, et keegi mind juba virutama hakkaks. Ja eile õhtul see juhtuski! Ma ei tee nalja, kui ütlen, et see oli nii reaalne nagu ta oleks mulle vastu kätt toksanud - hoidsin samal ajal kätt kõhul. Täna sain veel mükse, nii istudes kui ka pikali olles. Oleme sillas! :)

Seletan teile, mis tähendab see, et armastus käib õhu kaudu. Just nimelt õhu, mitte kõhu. Viimasel ajal olen muutunud veelgi tundlikumaks. Riided ahistavad ja pidevalt pean ennast kreemitama, et mitte sügeleda. Minu ja Igori õhu armastus ongi see, et meie vahel peab olema vähemalt mõned sentimeetrid, et ma ei tunneks nagu miski ahistaks mind. Üdini tobe ja ootan, et see läheks üle. Õnneks mu teine pool on mõistev ja annab mulle ruumi omaette olla. Või siis kallistab ja musitab mind nii kõvasti, et mul ei jätku vingumiseks õhku.

Usun, et mõned teist on tähele pannud, et enamikel piltidel on mul see hall jakk seljas. Ma sain selle imelise jaki Eestis kaltsukast ühe euroga ja see on parim ost eales. Kui ma õigesti mäletan, siis sõbrants leidis selle 1-euro kastist ning pakkus mulle. Ma olen seda kandnud kaks aastat ja pesus pole tekkinud tupsusid või vormist välja läinud. Nii häid riideid tavapoest ei saa. :)

Jaanika

Mina ja lapsed tundsime ennast koos eesti kindlustusega üsna kindlustatult, kuni tekkis vajadus saada enda perearst. Sama targalt, kui meile perearsti keskuses adjöö öeldi, saadeti vanem tütar ka hambaarsti juurest koju. Tagasi võite ikka tulla, aga paluks koos sloveenia kindlustusega. See oli kindel märk, et kindlustus tuleb kiiremas korras vahetada.

Ma olin mõnda aega üsna segaduses kohalikust kindlustamise süsteemist. Mismõttes mu täisealine peika on kindlustatud läbi ta ema? Miks ta tudengist vend peab kindlustusele juurde maksma? Miks ma saan ravimiretseptiga apteegist tasuta tabletid?

Vahepeal jõudis merre rohkelt vett voolata ja mina süsteemiga lähemalt tutvuda. Here we go!

Sloveenia lapsed on kindlustatud läbi ühe töötava vanema ning sel moel saavad nad olla 100% kindlustatud kuni õpivad või saavad 26-aastaseks (samal ajal siiski õppides). Kogu see aeg on nende kindlustusprotsent 100, mis tähendab, et mõningate eranditega on neile kõik tasuta. Kaasaarvatud retseptiravimid ja (Eestis nii kurvalt toetusteta) hambaravi.

Kui õppiv noor on saanud 26-aastaseks, on tal edaspidi ainult baaskindlustus. Baaskindlustusega tuleb endal maksta retseptiravimite eest ja lisaks on teatud teenused kas osaliselt või tervenisti tasulised. Täiskindlustuse saab osta juurde läbi kindlustusfirma ja selle hinnaks on umbes 30-50 € kuus.

Peale kooli lõpetamist pole võimalik saada kindlustust läbi vanema. Tuleb minna tööle või teha kohalikku omavalitsusse avaldus tasuta baaskindlustuseks. Jällegi - täiskindlustuse saamiseks tuleb selleks juurde maksta.

Sloveenias on tore abielluda - oled kohe sammuke rohkem pärismaalane kui ülejäänud immigrandid. Peale abiellumist saatis Igor vastavad paberid (ka väljavõtte eesti kindlustuse lõppemisest) vastavasse asutusse ja minul oli läbi tema töökoha baaskindlustus. Töökohast saab nii töötaja ise kui ka abikaasa ainult baaskindlustuse ja ülejäänud 30% saamiseks tuleb osta lisakindlustus.

Täna oli mul haiglas arsti ja ämmaemandaga kohtumine - kuulasime südamelööke, vaatasime mu kaalunumbri üle (huhh, +1,9 kg), mõõtsime vererõhku ja rääkisime kõigest, mis puudutab rasedust. Günekoloog kirjutas mulle paar retseptiravimit, mis on nüüd kõik kenasti mu sloveenia haigekassakaardil. Hiljem läksin apteeki, ulatasin kaardi, sain vastu paberkotis ravimid ning jalutasin maksmata välja. Jätkuvalt tohutult harjumatu mu jaoks. :D Küsiks siis vähemalt mõned eurodki!

Lugesin suure rõõmuga e-lehest Ossinovski ettepanekust, mis puudutab hambaravi hüvitise taastamist Eestis. Ma ei taha enam mõeldagi, miks ja mille arvelt hüvitis üldse kaotati, aga loodan väga, et see tuleb tagasi ja veel võimsamalt kui varem.

Sloveenias on täiskindlustusega võimalik saada tasuta hambaravi, mille kättesaadavus on küll sama lihtne nagu ükskõik millise eriala arstile aja saamisega - tuleb oodata kuid. Igal hambaarstil on hommikuti nö "valuajad", kuhu minna hädaolukorras. Samas hambaraviga on ju see lugu, et kui kiiresti jaole saada, siis lootus pääseda valuvaba hambaga on suurem. Seega olukord on pisut nokk kinni, saba lahti, aga kindlasti rohkem lootustandev kui Eestis.

Kusjuures mina lähen homme hommikul hambaarstile. Eraarstile. Kahjuks mu hambad on liiga nõrgad, et oodata paar kuud ja tahan kiiresti probleemiga ühele poole saada. Erakas pean maksma 100%.

Enne, kui hakkasin seda postitust kirjutama, uurisin Igorilt selle kohta, kas rasedad saavad tasuta tervisekindlustuse nagu Eestis. Mu jutt kõlas umbes "aga meil Eestis ja bla bla bla". :) Ja vastus oli selline, et Sloveenia pole Eesti* ja siin peavad rasedad muretsema ise enda kindlustuse eest.

* minu ideaalne riik oleks Slovestonia, mis asub siin, kus on Sloveenia, inimesed oleksid segatud sloveenlastest ja eestlastest (mu günekoloog rääkis, et 99% sloveenlastest abiellub kohalike külakaaslastega ja toimub kerge inbreeding ja geenide nõrgenemine), söögid oleksid Eesti moodi ja valitsuses oleks.. oh, crap - mul pole õrna aimugi kes. :)

Jaanika

Ütlemata raske on ennast arvuti taha paigutada ja blogisse kirjutada, kui väljas on mõnus ilm, mis ei too mind teps mitte tuppa. Ma olen vist teile rääkinud, et kevad on mu lemmik aastaaeg ja hetkel on siin täpselt samasugune nagu Eesti juunikuu. Ehk siis otsaga juba suves, aga samas nagu kevad.

Metsad ja aiad on lopsakalt rohelised ja iga sõõmuga saan endasse hingata kergelt niisket ja sooja, kuid värsket suveõhku. Jalutama minnes võtab meid vastu käo kukkumine, mis tavaliselt kostub kuskilt taamalt. Pane või jaanituli sooja ja šašlõkid vardasse. Lämmatavat sooja ennustavad akna taga laulvad ritsikad ning nende siristamine muutub aina tugevamaks, mida pikemaks muutuvad päevad.

Praegu on täpselt see minu ilm, mil saab kanda lühikest varrukat, samas ka pikki pükse või vajadusel kleiti. Täiuslikkus!

Mina ja kõhuelanik saame väga hästi läbi. Peale selle, et mul on keeruline tenniste paelu siduda, on raske millegi üle kurta. Eks mu mälu on veel piisavalt hea, et meenutada kõiki neid toredusi, mis ootavad ees kolmandal trimestril (ausõna, tahtsin ka taaskord semester kirjutada). Seega 17-nädal on olnud meie vastu armuline ja hea ja mul poleks midagi selle vastu, kui me samamoodi koos lõpuni purjetaksime..

Kui varem pidin olema rohkem keskendunud, et mükse tunda, siis selleks nädalaks on nad minuga igas asendis, igas tegevuses. Ei saa mainimata jätta, et sellest ajast, kui hakkasin tundma beebi liigutusi, on rasedus hoopis huvitavam. Igor on küll tiba pettunud, et tema peab kauem ootama, aga lohutuseks saab ta vähem kui kuu pärast teada lapse soo. Ultraheli ootab meid 2. juunil, taaskord sama ülitoreda arstiga.

Eelmise nädalaga, kui meil oli suurem kummikommiorgia, panin mõneks ajaks (loodetavasti nii umbes igaveseks..) lõpu rämpstoidule. Rämpstoidu alla lähevad minu mõistes pigem liigselt suhkruid sisaldavad toidud ja rasvas kõrvetatud road. Ühe korraliku pihviga ja tomati-kurgi-salatiga burski vastu pole mul midagi. :) Õnneks mina ja rasedus astumine hetkel ühte sammu ja polnud raske otsust teha. Pealegi, kui ma hakkan mõtlema, kui palju head kodutoitu saan süüa ühe paki kummikommide asemel, siis oeh, ärme rohkem söögist räägime!

Kaal on viimase nädala kõikunud, kuid pakun, et ma pole suurt juurde võtnud ning kaal on jätkuvalt +2 kg juures.

Ahjaa, eile jõudsin haigeks jääda. Mis siis, et ilm on kaunis ja bikiinideväel pole veel ringi lipanud. Sellegipoolest. Silmad olid kohutavalt valgustundlikud ja veidigi kõvemad hääled ajasid pea valutama. Täna juba piisavalt parem, et triikida üks päris kobe hunnik pesu ja sorteerida tüdrukute kappe. Jõuaks kunagi enda omani, annaks medali selle eest! :)

Kui füüsilise poolega on mul enamvähem okei, siis see, mis toimub mu kahe kõrva vahel on ulmeline. Ma ei saa siin rääkida sellest, et olen emotsionaalne hüsteerik, sest mul on raske millegi üle vinguda, kui Igor on kiire mu rasedusvaegusi leevendamas. Rääkides nüüd sellest, mis juhtub, kui uinun, võiks teile hommikuni pajatama jääda. Pakun, et viimati nägin lapsena selliseid õudusunenägusid, mis võtsid terveks päevaks tuju ja eluisu. Viimane oli midagi seoses haigusega ning kogu mu pere ja veel mõned inimesed otsustasid teha enesetapu piinadest pääsemiseks. Mina ja beebi olime ainsad, kes polnud haiged. Sellise une peale ei julgenud ma järgmisel õhtul voodissegi minna! Tavaliselt ma ei mäleta ärgates, mis toimus, aga kõige jubedamad unenäod ei lähe mingil põhjusel meelest. Ja siis ketravad terve päeva mõttetes. Siiani mäletan ja väristan õlgu.

Endast mul pole teile pilte näidata, kuid see-eest ronisime (höhöhö autoga sõitsime) Igoriga nädalavahetusel mäkke ja lasin kaameral tööd teha. Ilm oli just nii hea nagu ma postituse alguses kirjutasin ja lisaks kolmele klähvivale koerale, saatis meid suvine käo kukkumine.

Jaanika

Ma pole päris kindel miks, kuid aias toimetamine on suutnud pugeda mu südamesse. Eelmisel aastal kasvastasime lastega mõned tomatitaimed, millele järgnes neist osade suretamine ning seejärel andsin kogu töö uhkelt ämmale üle. Saa ise edasi hakkama, mina olen enda panuse andnud. Eks ma ikka vahel sattusin ka meie aiamaale, kui oli vaja vilju korjata. Ülejäänud töö polnud minu rida ja ma ei tundnud igatsust selle puudumise üle.

Mainin ära, et ma pole kunagi tundnud aiamaaga mingit sidet. Üleüldse igasugune maaelu seostub mulle aiatekil päikesevõtu, raamatute lugemise, söömise ja niisama laisklemisega. Mul on pidevalt see lugu, et kui satun päikese kätte, mitte just kõige liikuvamasse asendisse, siis esimesena tekib mul uni.

Sel aastal tekkis mul võimalus kujundada päris enda aed. Esimesena võtsin kätte majaesise, kus on romantiline kivimüür koos muru ja erinevate lillede kompositsiooniga. Veidi lohakas ja väljakasvanud, aga omamoodi armas.

Alustasin äärest pihta, mis tähendas ühe suurema põõsa trimmimist, mis omakorda tähendas lõpuks selle põõsa eemaldamist. Sai rohkem valgust ja ruumi. Sinna murulapile, kuhu põõsas oli jõudnud okstega ronida, polnud suurt midagi peale umbrohu ja võrsete kasvanud. Sattusin kenasti hoogu ja tegin kogu platsi puhtaks, mõttega sinna lilli istutada. Mõttele lisandus veelgi häid mõtteid nagu näiteks kasvatada seal maasikaid. Astud aga kohvitass käes uksest välja ja nopid kastemärju maasikaid.

Pistsin mulda freesia sibulad ning hiljem ka kohalikust aiapoest soetatud erinevad maasikataimed. Leidsin garaažist valgeid kive ning sättisin need aialapile, et silmal oleks ilus. Ilu nautimist jätkus nii kauaks kuni minu kõblatud ja värske mullaga kaetud aiamaa avastasid kassid.

Ma ei olnud varem süvenenud sellesse, kuhu käivad õuekassid "kastil". Tehes ringi ümber selle maja, kus me praegu elame, märkasin, et kõikjal, kus vähegi on võimalik auk kaevata, sinna nad lähevad. Näiteks "jummala hää" koht on garaažiesine, kus on kõva kruusa-liiva segu. Ja kahe seinavahelisele alale, kus on põõsad ja lilled - samuti päris mõnna. Lisaks ämma maakividega ümbritsetud lillepeenar, mis on eriliselt pehme värske mullaga.

Kui ma midagi Eestist igatsen, siis selleks on aiad majade ümber - tõesõnaga, aedu pole siin kellelgi! Pole midagi teha, kui meie hoovist on saanud ühiskasutatav käimla, kuhu võib iga Pontu ja Miisu tulla ennast kergendama. Mõnikord on meile isegi naabri kukk külla sattunud, ajades suled puhvi ja üritades võrgutada aedikus kanu. Lisaks meeldib osadele lastele rattaga meie aiast läbi sõita, aga see on juba hoopis teine teema.

Räägin parem, kuidas üritasin vältida värske peenra täis shitutamist.

Onu Google pakkus välja, et kassidele kohe üdse ei meeldi tsitruliste lõhnad ning pannes neid aeda, on võimalik peletada kasse. Hakkisin rõõmsalt sidruneid ning kraamisin kapist pisikese pudeli naturaalset aplesiniõli. Lõhnadega "hirmutamisest" selgus nii palju, et kassid olid väga õnnelikud uue ja luksuslikult parfürmeeritud peldiku üle ning iga urineering oli kui made in heaven. Vähemalt seda lugesin välja kõikidest junnihunnikutest ja kusearoomist, mis võttis lausa silmad märjaks.

Minus kasvas viha. Läksin varahommikul üksinda metsa, korjasin kotitäie nõelteravaid kastanikoori (mitte hobukastan, vaid söödav kastan) ning ladusin need üle peenra. See oli aeg, mil olin 100% kindel enda võidus ning istutasin peenrale ka maasikad - maasikate ümber panin eriti hoolsalt valusaid koori.

Tulemus - peenramaa ei muutunud karvavõrdki vähem ahvatlevamaks kui see varem oli!

Peale seda, kui olin kaotanud lahingu, milles tundsin ennast kindla võitjana, andsin alla. Kaevasin peenralt freesia sibulad ning istutasin maasikad pottidesse. Noppisin kõik kastani koored, saades mõned nõelad endale nii sõrmedesse kui ka küüne alla ning Igori abiga katsime aianurga plaatidega.

Nüüd tean, et minu hoolikalt valmistatud peenra suurimaks probleemiks oli see, et ta oli kohe tee ääres ja meeletult ahvatlev igale neljakäpalisele. Kahjuks pean tõdema, et terves meie aias käivad tšillimas, söömas ja magas mitmete naabrite kassid ning olukord on üsna käest - meil pole karvaste külastajate vastu võimalik ette võtta midagi, mis otseselt ei kahjustaks neid.

Sel nädalavahetusel võtsime korraks plaadid maha. Esiteks olid sinna alla tekkinud suur sipelga kuningriik ning peale selle tahtsin proovida varianti lasta mullal päikese käes kuivada, lootuses, et see on kassidele vähem atraktiivsem. Lõikasime isegi ühe põõsa väiksemaks, et rohkem päikest oleks. Vähem, kui tunnike peale plaatide eemaldamist, oli sinna tekkinud pissiaugud ning samal ajal, kui me plaate tagasi kandsime, istus peenral üks võõras hall kass ja tühjendas põit.

Võin vihjena öelda, et peenar on taaskord plaadistatud.

Edasi ma ei hästi ei oska. Kuidagi nukker on olukord. Aeda me veel ehitada ei saaks ning kui tuleb koer, siis ilmselgelt tubane sõber. Muidu kogu lugu kokku võttes, võin öelda, et olen edaspidi 100% toakasside pooldaja. Vastuargumendid puuduvad.

Positiivse noodina lisan, et maasikad kasvad ka potis imeliselt hästi ning osadel taimedel on juba rohelised viljad küljes. Maasikale, aeee, maasikale! :)

Jaanika

Kirjutan teile enda mõtted, mida postitasin eile õhtul ILIL fotosõprade gruppi seoses kaamera soetamise ja fotograafia õppimisega.

Mõnda aega tagasi avastasin, et minu oskused portreefotograafina on üsna nigelad, kui just mulle ei sattunud tohutult fotogeenne pildistatav - nendel hetkel näis kõik lihtne. See oli ka üks põhjuseid, miks tegin pigem fotolavastusi toodetest või pildistasin loodust. PS meie armas fotogrupp ootab sõpru ning grupiga saab lahkel loal liituda SIIN.

Minu esimene peegelkaamera oli õe vana aparaat Pentax K-x, mis jäi peale esimest kasutusaastat mulle lahjaks ning lisaks uudistasin paremaid ja minu jaoks praktilisemaid objktiive. Enamik pilte on mul tehtud umbes 35 mm juures ning kuna sain tööl 17-50 f/2.8 objektiiviga kogemusi juurde, teadsin, et uue kerega tuleb ka sama objektiiv kaasa.

Kuna uus kaamera kere koos objektiiviga oli kõike muud kui hetkega otsustatud ost, andsin endale lubaduse praktiseerida nii palju, et teenida kord sellega raha. Minu esimeseks pildistatavaks oli kaunis Anett ja nagu ma alguses ütlesin, näis meie koostöö nii sujuv ja lihtne, pidades selle võtmeks enda head kätt ja juhendamisoskusi. Tegelikult oli põhjus hoopis see, et Anett teadis täpselt, kuidas pakkuda mulle võimalus teha klõps-klõps kaameraga ja sündis maagia.

Edasi proovisin portreefotograafiat enamasti laste peal ja pean tunnistama, et olin üsna hädas. Võisin Pinterestist koguda erinevaid pooside õpetusi, kuid jõudes hetkeni, mil oli vaja tööd teha, higistasin nagu miška. Hiljem arvutist pilte üle vaadates olin enamasti pettunud, sest poosid näisid kuivad ja igavad ning pildid sarnased üksteisele.

Ma lihtsalt ei mõistnud, kuidas saan maagia taaskord enda poolele.

Tänu ühe imelise inimese inspiratsioonile, otsustasin tütrega pildistama minna. Mis siis, et väljas sadas enamik ajast vihma ning oli pilvine, arvasin, et hea fotograaf peab oskama olukorraga kohanduda ning võluma välja parima. Tunnistan, et kui me alustasime, siis oli mul nutumaik kurgus. Mu tütar oli nii tüdinud näoga nagu ta jääks kohe magama. Üritasin talle näidata, kuhu vaadata ja kuidas keha hoida, kuid ta tegi kõike loiult kaasa ning mul polnud raske ta ilmest lugeda, et ta oleks heameelega mujal.

Mingi hetk mõistsin, et kuiva juhendamisega pole mul midagi peale hakata ning üritasin luua mängulist ning vaba õhkkonda. Rääkisin talle tema õest, kes peab kõvasti trenni tegema, samal ajal, kui tema saab printsessi mängida. Lasin tal sõrmede ja kätega mõõta kiriku katust ning tuju hoidmiseks viskasin erinevaid nalju.

Kõik muutus justkui sekunditega. Tema silmadesse tuli sära ja ma ei pidanud talle poose ette ütlema - see kõik toimus naturaalselt. Minu edaspidiseks tööks jäi kiiresti parimate nurkade alt pildistamine. Mis kõige tähtsam - lõpuks ometi nautisin protsessi ning ei muretsenud enda pea halliks. See oli imeline!

Ma loodan, et leidsin endasse taaskord usu. Vähemalt ma tunnen, et hirm läbi kukkuda on kadunud. Või isegi, kui see tuleb, siis naeru ja naljaga on võimalik igast raskest olukorrast läbi kaevata. Hetkel küll olen pisut kõhkleval seisukohal, millist töötlust valida ehk siis omamoodi "mina" leidmine terveks protsessiks.

Mõned valitud palad teilegi.

PS esimene pilt on parim näide sellest, kui tüdinenud mu pisi alguses oli. :)

Jaanika

Eile nägin 9gagi postitust, mis väitis, et koleda käekirjaga inimestel jookseb mõttetöö kiiremini kui käsi. Patsutasin rõõmuga õlale, sest ka mul on probleem loetava käekirjaga, mida isegi mina ei suuda hiljem dešifreerida. Mõelda vaid, kui tark ma olen - selle korrelatsiooni lõin loomulikult ise. Oma kiire ja uskumatult osava peaga.

Seejärel meenusid mulle hetked (peale kirjutamise), mil tõepoolest saan öelda, et mu mõte töötab kiiremini kui mu käed. Üks helgematest oli siis, kui võtsin kapist kassitoidu purgi, mis oli kahtlaselt punnis. Isegi, kui kogu mu füüsis ja elutarkus karjus "pane see s*tt kohe käest", genereeris mu pea mõtte, et see purk tuleks kindlasti avada.

Kui ma oleks kasvõi ühe minuti lasknud sel geniaalsusel seedida, poleks ma lõpetanud kassitoiduse seinte ja laega ning ka mina oleks puhtaks jäänud. Üks minut veel ning võibolla poleks ma pidanud endalt ja ülejäänud ruumilt kraapima mädase haisuga pruuni löga. Rääkimata mõnusast aroomist, mida andis välja tuulutada.

Palju õnne, Jaanika! Su mõte tõepoolest liigub kiiremini kui su käed.

Kas teil on olnud hetki, mil umbes sekund hiljem saate aru, kui mööda olete pannud? :D

Jaanika

Kui ma veel Eestis elasin, ostsin lihatoodetest kõige tihedamini hakkliha, kuna see on minu meelest üks geniaalne toiduaine. Makararonid hakklihaga, hakklihakaste, pikkpoiss, frikadellid (jaa, isetehtud on need kõikse head), kotletid, lasanje ja hautised. Kõiki neid toite saab vabalt teha ka fileega, kuid hakklihaga teadsin alati, et sellega on pea võimatu võssa panna. Lisaks meenus mulle see, et kui lapsed ei ole suuremat sorti lihasõbrad, siis hakklihaga annab neile kuidagi ikka valku sisse sööta.

Ma olen viimasel ajal üsna laisk kokk olnud ja jumal tänatud, et kõigile, peale mu enda meeldib vabanduseks tuua mu rasedust. Igoriga on lausa võimatu poes käia, sest ta arvab, et kui ma korraks vaatan mõne kommipaki poole, siis ta peab selle korvi panema - hei, see on ju lapsele! Igatahes süüa ma ei viitsi eriti teha, aga kui mul õnnestub näha mõnda isuäratavat ja lihtsalt retsepti, siis jällegi tekib tahtmine proovida.

Üks lihtsatest retseptidest, mis mulle viimati silma jäi, sisaldas koostisosasid, mille lugemiseks ei pidanud haarama sõnaraamatut. Ehk siis midagi mulle ja midagi ühte projekti, mille tegemist alustasin sel nädalal. Täna tegin esimest korda retsepti läbi, suutsin viimased ampsud potipõhjast taldrikule kraapida ja teile pilti teha. Ma arvan, et peaaegu tühi pott on parim kirjeldus, mis räägib, kas seda retsepti üldse tasub ette võtta. Abikaasa muidugi kiitis, aga ta teeb seda kodurahu huvides iga toiduga.

Kogused on suurele perele ehk, kes pole enda arvates nii suur, tõmbab koostisosad pooleks. :)

500 g veisehakkliha

2 purki terveid tomateid omas mahlas

500 g tomatipüreed (mitte tomatikontsentraat, vaid see vedelam toode)

1 purk shampinjone

2 keskmist sibulat

4 küüslaugu küünt

400-500 g pastat

itaaliapäraseid maitseained

peotäis spinatit

150-200 g riivitud juustu

~pool klaasi parmesani

soola

pipart

Haki sibul ja prae madalal kuumusel klaasjaks. Lisa hakitud küüslauk ning prae mõned minutid veel. Võta hakklihast suurte pallide tükid ning mudi "ussikesed" välja, et hakkliha oleks ühtlase struktuuriga - nii jääb hakkliha mahlasem. Maitsesta soola, pipra ja itaaliapäraste maitseainetega. Lisa tomatid, püree ja seened ning lase madalal kuumusel haududa vähemalt ühe tunni (võib ka poolteist). Seejärel lisa 1/3 riivitud juustust, parmesan, hakitud spinat ja pasta. Taaskord keeda madalal temperatuuril ning sega tihedalt, kuna kompott kipub põhja kinni jääma. Mina lisasin ka klaasitäie vett - soovi korral tee seda sinagi. Kui pasta on pehme, lisa ülejäänud juust ning sega. Riivi parmesani ning puista taldrikul pastale.

Head isu!

Jaanika

Lugesin just kellegi 20. nädala looteanatoomia teemalist postitust ning avasin kalendri, et vaatada üle, kuna on minu aeg saada vastus küsimusele - kraaniga või ilma. Vastan teilegi, et sinna on täpselt kaks ja pool nädalat ootamist. Vaadates, kui kiiresti on iga nädal möödunud ja, kuidas rasedusäpp teatab aina suurema numbri saabumisest, siis olen kindel, et ootamine möödub märkamatult.

Saan teile rõõmsa südamega teada anda, et lisaks sellele, et mina olen ühe 200 grammise peksukott, sai ka Igor esimese tugeva müksu. Pikutasime voodis ja pugisime šokolaadi (suurte pähklitega, meie lemmikut), mille tõin haigele abikaasale külmarohuks.. ning seejärel abistasin söömisega. Pakun, et nii 15 minutit peale söömist hakkas üks tegelane tohutult rapsima. Lööke tuli igasse nurka nagu ta oleks saanud korraga suure koguse energiat.

Igor on üritanud igatepidi tunda liigutusi. Ükskord pani ta näo kõhule ning samal ajal sai ta mõnuga (jalaga?) näkku, tundmata küll ise midagi. Mõtlesin, et taaskord on liiga vara, kuid vihjasin, et ta võib proovida. Mõned sekundid hiljem tundsin ma kõige tugevamat lööki siiani ning Igor hakkas rõõmust hüppama - ka temagi sai sellest osa. See oli üks ütlemata ilus hetk. :)

Lugesin täna ühte artiklit, mis rääkis emast, kes teadis, et sai viimase lapse, jättes kurvalt hüvasti kogu titendusega. Nii 99% kindlusega võin öelda, et minagi teen peale kolmandat last sama, kuid ometi ma ei tunne suurt kurbust. Võibolla on lugu selles, et mul on raske mõista, kuidas osad naised ei kaota isu uuesti rase olla. Mul tuleb ausalt öeldes pisut hirm nahka, kui mõtlen, et peaksin raseduse veel mitmeid kordi läbi tegema.

Miks üldse sellised mõtted mu peas? Tunnistan, et üks põhjus on see, et ma ei armasta suuri muutusi enda kehaga. Ma elan vabalt üle paistes jalad ja triibulise kõhu ning isegi sünnituse. Samas mõeldes sellele, et olen saanud taas "reele" enda kehaga ning pean alustama mitmeid kordi uuesti vormi saamisega, on nukker. Kahjuks olen üks neist, kel maandub iga amps puusadel ning lõualotil ning vormi saamine võtab väga suure tüki mu ajast ja motivatsioonist, mida mul ei pruugi alati olla.

Lisaks tunnen ennast kohutavalt saamatuna. Mulle ei meeldi, et paar-kolm kuud võttis mu lapsi peale kooli vastu magav ema. Mitte tore ja naeratav ema, vaid unine norin kuskilt toast. Tegelikult need power-napid ei lõppenud esimese trimestriga ja vajadusel põõnan ka nüüd.

Kolmas rasedus on olnud kõige vaevalisem üldse! Esimese raseduse ajal käisin jalgrattamatkal ning sõitsin korraga 40 km. Praegu on mul raske isegi tennisepaelu siduda ning murran pead, kes hakkab edaspidi mu hernepeenart rohima. Kõht on pidevalt valulik - võtan küll lisaks magneesiumi, aga suurt abi pole ma saanud.

Kokkuvõtvalt ma siiski naudin rasedust ja rõõmustan kõige toreda üle, mis sellega kaasneb. Tahan öelda, et ma olen saanud kogeda maailma suurimat ime juba kaks korda ning tunnen, et kolmandast korrast mulle piisab. Olen väga tänulik nende võimaluste eest! Ei saa mainimata jätta, et kolm last on hetkel maksimaalne, keda saame endale lubada ning kellele meil on pakkuda piisavalt energiat ja aega.

Muuseas, mul on tohutult hea meel vaadata värskeid ja esimest korda rasedaid naisi. Tean, et nende jaoks on kõik nii uus ja kuigi on raske, siis on veelgi raskem sellest kõigest loobuda. :) Mõistan seda kõige paremini, kui vaatan enda lapsi. Imeline!

Mitu last olete teie planeerinud?

Jaanika

Vähemalt 3-tunnine veisekondi keetmine on parim viis teha maitsvaimat puljongit. Lisaks porgand, sibul, terapipar ja loorber ning maitseküllus viib laeni. Mis siis, et köök lõhnab puljoni keetmise ajal nagu üks kodu sovjetiajal - vähemalt mul on sellised mälestused.

Sloveenia perepool armastab nädalavahetused vastu võtta koos supi, liha ja kartulitega. Mõnikord see kolmene sümbioos on vähe keerukam, kuid üks on kindel - laual peab olema just seesama isetehtud puljongiga supp. Igori ema valmistab ka suurema koguse koduseid nuudleid, mis käivad puljongiga kokku.

Mina käsitöö nuudlitest suurt lugu ei pea, kuid supp on hea. Viimased korrad, kui olen teinud vähegi keerukamat suppi, keedan samamoodi kontidest puljongi. Kusjuures need kondid on üsna "lihased", sest sloveenia pere on üle kõige maiad liha üle.

Eilsest pastaroast jäi mul üle rohkem kui pool kotti spinatit. Ma ei ole osanud spinatist suurt lugu pidada, kuid väike uurimustöö dr Google' poolt, andis hea ülevaate spinati kasulikest omadustest.

Valikuid oli kolm: kas viskan kanadele, sügavkülma või teen spinatisuppi, mis tundus ülejäänud retseptidest kõige ahvatlevam. Tegelikult oli suppide retsepte päris mitmeid, kuid mina jäin Umamist leitud teose juurde. Koguseid ma näpuga taga ei ajanud ja supp sai enda tunde järgi kokku pantud.

Supp:

veiseliha puljong

2 keskmist kartulit

~ keskmine kausitäis spinatit

4-5 keedetud muna

veiseliha

sool

Klimbid:

2 muna

jahu

vesi

sool

Puljonit keetsin kolm tundi koos veiseliha(kondi), terapipra, ühe sibula, kahe porgandi ja soolaga - tulemuse kurnasin läbi sõela.

Haki kartul kuubikuteks ning keeda puljongis. Klopi kaks muna koos soolaga ning lisa kordamööda jahu ja vett kuni saavutad paraja paksuse klimpide tegemiseks. Lisa klimbid kartulile. Kui kartul on peaaegu pehme lisa hakitud munad, liha ja spinat. Keeda mõned minutid. Soovi korral lisa soola.

Serveeri koos külma muna (võid osa keedetu munadest kõrvale panna) ja hapukoorega.

Seekord olin ma kohutavalt kahtleval seisukohal, kui söödava supi suutsin kokku keeta. Ma ei tea, kas põhjuseks oli imeliselt hea puljong või hapukoor supis, mis on tibake nagu lapsepõlvemälestus, kuid maitse viis keele alla! Suppi sõin lõunaks, sõin õhtusöögiks ja söön ka homme!

Ainuke, mis tekitas meh-tunde oli spinat. Ma suurt ei jaganud, et see oleks toitu erilist maitsenüanssi lisanud. Mäletan, et mu tädi tegi aastaid (pigem juba aastakümneid) tagasi hapuoblika suppi, mis oli koostisosadelt sarnane spinatisupiga, kuid hapukust oli hoopis rohkem. Järgmine kord, kui teen sama suppi, siis ei hakka spinati peale kulutama ning haaran aiast mõned võililled. :P

* You certainly do!

Millised tunded on teil spinati söömisega?

Jaanika

Täna on mul au tutvustada teile pisikest Kalevipoega või sõjaprintsess Xenat, kes on otsustanud läbi kõikide kihtide (loe: pekk) endast kõigile märku anda. Võrreldes kahe esimese lapsega pole ta kõige aktiivsem, kuid see-eest see kõikse tugevam (ja lollim?). Mis pole üldsegi imelik, sest mulle meenus, kuidas Igor lõi puruks supermarketi poksimasina. Just sellesamuse, mille peal mina vehkisin parimal juhul "loseri" välja. Tugevast Lõuna-Eesti naisest pole siin haisugi.

Eelmise nädala lõpp läks nii kiiresti minust mööda ja, kui aus olla, siis ma olen viimasel ajal üsna laisk, mis puudutab arvuti kaane avamist. Samal ajal on mul peas olnud rohkem mõtteid, kui eales ja viimased päevad, täpsemalt siis eile, olid sellised, mil tekkis kahtlused kõiges.

Kodune elu on kõige rohkem mõjutanud minu eneseusku. Mul on tunne, et minu vajalikkus seisneb kõige rohkem tolmurullide kokku ajamises ja, kui üritangi keskenduda vaimsele tööle, tunnen, kuidas kodune elu jääb seisma. Võimatu on märkamata jätta pesuhunnikut või kraanikausi alla kogunevat mustust. Ükskõik kui palju me ka kassiliiva vahetame, kassikastist tuleb mind häirivat lõhna. Ja nii edasi. Väga raske või lausa võimatu on ennast välja lülitada, kui kõik mu ümber segab keskendumist.

Mingi hetk jooksen kogu pingest puntrasse ja tunnen, et enam ei oska. Nõme ju. Enamasti ma ei suuda tabada seda, et tegelikult on probleem palju tühisem ning pigem hakkan mõtlema kõigele muule, kus ma ei suuda mingil põhjusel esirinnas olla. Nojah, kool lõpetamata. Mhh, jälle ei suuda alustatud tööd lõpuni viia. Grr, miks lapsed mu soove ignoreerivad. Appi, me ei saa jätkuvalt maja renoveerimisega alustada, midagi ei muutu..

Aga tegelikult. Ma ju mõistan, et mul pole suuri probleeme, mille üle peaksin pead valutama. Kas ma ei oska olla õnnelik? Jah, ma usun küll. Vahelduseks Facebookile avan mõned eneseabi lehed. Mhm. Päris mõeldavad-tehtavad õpetused, aga kuidas ma seon need enda eluga? Proovin mõelda kõigele heale enda elus ja mõtlen terve päeva sellele. Kõige olulisemad kõigepealt - lapsed, abikaasa, kodu. Seejärel pisemad - hobid, oskused, minu head küljed, sõbrad.

Olin peaaegu "seal" ja tundsin end koos mõtetega hästi. Tavaliselt on mu peas keerlemas üsna negatiivne pilv. Seekord mitte. Samas ma tundsin, et vajan veel mingisugust abi mõtete reastamisel, sest tean, et positiivne võib hajuda sama kiiresti kui ilmus.

Seisin autoga punase tule taga ja märkasin, et üks teismeline neiu astub kõnniteelt autoteele ja samamoodi tagasi. Ta möödus kellestki. Tal polnud ruumi. Minu silmad peatused möödutavast, ratastoolis vanal mehel, kelle puue näis selline, et see on ta elu olnud alates sünnist. Ta keha oli kõvasti deformeerunud ning istumise asemel oli poollamavas asendis. Üks ta kätest oli krõnksus rinnal.

Teine ja ainsa töötava käega lükkas ta enda ratastooli. Te oleksite pidanud nägema ta nägu. See oli omamoodi segu ahastusest ja iga jõuraasu haaramisest ratastooli edasi viimisse. Ta lükkas suure vaevaga ratastooli ühte poolt ning, kuigi mulle tundus, et nüüd on see hetk, mil ta enam ei jõua, siis sellegipoolest ta jätkas. Sel inimesel oli ainult tema tool ja üks käsi, millega ennast edasi viia.

Ma olen alati mõelnud nii, et minu asi pole ennast võrrelda nõrgematega, vaid peaksin andma endast kõik, et upitada edasi edukate suunas. Istudes mugavas autos ja vaadates puudega inimest, murdus mu süda pooleks. Kui palju olen mõelnud ainult selle, MIKS ma ei saa hakkama ja leidnud vabandusi igast nurgast. Ja, kui vähe olen jõudnud tegudeni, sest kogu mu jõud on kammitsetud tobedate mõtete käes.

Kui mõtlen tagasi sellele hetkele seal valgusfoori taga, siis ma vist isegi nutsin. See on kindel, et ma ütlesin iseendale - fakk, Jaanika, FAKK!

Täna oli üle pika aja üks väga hea päev, sest ma polegi kunagi nii tänulik olnud kõigeleenda elus - see, mille üle täpsemalt ma tänulik olen, kirjutan eraldi postitusse, sest mulle meenus, et ma ju alustasin raseduspostitusega. :)

Rasedusest. Mul on raske millegagi mitte rahul olla, kui siis meeletult kasvava kaalunumbriga. Varem mul polnud probleemi olla kõigesööja, kuid hetkel on nii, et iga amps, mis maandub suhu, maandub ka puusale. Isu on hea, kuid samas ma ei söö magusat iga päev. Mu kaal on täiesti kindel, et söön, sest olen 4 kg maeiteakustotsast külge võtnud.

Eelkõige üritan hoida mõttet, et rasedus pole võimalus (vabandus) vabalt patustada ja küll ma peale sünnitamist hakkan tervislikult toituma ja treenima. Olles korra edukalt kaalu langetanud, tean, kui raske on end taas reele saada. Eelkõige just selles osas, mis toimub kahe kõrva vahel - tervislik elustiil on mõttelaad, mitte kapsasupidieet.

Samas ma tean, et aegajalt ikka satume mäkki ja Igor üllatab mind millegi heaga ja poes käies võtan endale mõned võised croissantid. Kõik mõistuse piirides. Oleks vaid mu kaalunumbri ja mõistliku rasedusaegse söömise vahel mingisugune korrelatsioon..

Käisin lapsele seljakotti otsimas ja otsustasin H&M-st läbi astuda. Viimati nägin seal palju erinevaid triibulisi kleite ja mina kui vana triibuhull, pidin proovima. Võtsin kolm erinevat kleiti ja tulin tühjade kätega poest. Põhjus oli vist selline, et mul on palav ja tahaks koju. Eks siis kunagi tagasi. Tegin mõned pildid ka ja darn you, haajaemmi kabiini valgustus! Mitte ühegi teise kabiini peeglist pole mulle selline troll vastu vaadanud. :D

Valulikud ja üsna ebamugavad toonused ei anna jätkuvalt rahu. Toonused on ka üks põhjustest, miks ma heameelega kannaks edaspidi ainult kleite - mida vähem on miski kõhtu rõhumas, seda parem. Kuigi minu ämmakas pole siiani kõhtu mõõtnud, siis on tunda, et viimastel nädalates on kasv kõvasti hoogu saanud. Paelte sidumine on iga päevaga aina raskendatud ja kerge pingviini samm on sees.

Järgmisel nädalal on looteanatoomia ja vastuse saab küsimus - kas Herakles või sõjaprintsess Xena. :)

Mu jalad vajavad hädasti aega, et paraneda sellest ajast, kui nahk meeletult sügeles. :( Nädalavahetusel õnnestus mul veel põldmarja oks endale säärtesse kõndida. No ei anta armu!

Jaanika

See nädal on meie pere lastel üsna reiside rohke ja juba homme on mul võimalus noorema tütrega minna lasteaia ekskursioonile. Kui ma esimest korda sellest kuulsin oli mul üsna meh-tunne. Kas rõõmustada, et saan terve päeva veeta pisitütrega või rõõmustada veel rohkem, et saan terve päeva veeta enda pisitütre JA 20 ülejäänud lapsega. Ja laste vanematega. Ütleme nii, et otsustamisel tuli tihe rebimine ja napilt võitis "jee, me läheme reisile". :D

Reis tuleb omamoodi huvitav, sest külastame paiku, kus ma pole varem käinud (kui jätta välja lühem peatus lennujaamas). Alustame kell 7.30 kahetunnist bussisõitu Ljubljana lennuväljakule, kus Sloveeniale tüüpiliselt saame esimese söögipausi teha juba mõned tunnid peale starti. Mis siis, et laste söögimärsid avatakse hiljemalt 100 m lasteaiast. Nagu ikka.

Edasi on plaan sõita kodust veelgi kaugemale kuni Austria piirini. Külastame Kekeci maad (loe: kekets), kus saame matkata ja lõunapausi teha. Kindlasti on veel seal mingeid atraktsioone, aga hetkel ei meenu.

Uurisin Igorilt, misasi-kesasi see Kekec üldse on ja tema jutu järgi on tegemist sloveenia James Bondiga. Rohkem ma ei tahtnud teada ja eks homme ole näha, mis asjapulk see Kekec oli. Üritage nüüd põnevusest vahepeal mitte ära kooleda!

Tulen tagasi söögi juurde. Kuna me ei lähe otseselt kuhugi söögikohta, tuleb kõigil oma lõunasöök ja snäkid kaasa pakkida. No mida ikka lõunasöögiks valmistada, kui võileibu. Tütrele ostsin võiseid croissante, sest miskipärast ei meeldi mu lastele absoluutselt tumedamad terasaiad - isegi mitte kuklid. See-eest mina ainult teradega, kindlasti mitte valget saia ainult sööksingi. Leib oleks muidugi veel parem, aga seda hella teemat ma ei puuduta.

Võikude vahele ostsin salaamit ja juustu ning maailma parimat määret kajmakit. Kui te satute ükskõik millisesse balkani mõjutustega riiki, siis proovige kajmakit, mida saab osta tavapoest või süüa restoranis. Poest leiab seda enamasti piimatoodete külmletist, kuid olen näinud ka lihaletis serbia rahvusroa cevapčičite kõrval - kajmakit süüakse ka lihaga. Peale selle, et kajmak on üks must-try balkani söök, on see minu arvates ülihea kombo juustust ja võist. Määrid ühe mõnusa paksema kihi saiale ja ongi täitsa juustuvõiku valmis.

Tavaliselt söön ma võileibu koos rohelisega ning reisiks pakin kaasa kirsstomateid. Seda söövad kõik mu lapsed heameelega ja on mugav ampsata.

Tegelikult ma tean, et ekskursioonidel on paljudel lastel pakitud igasugust rämpstoitu kaasa. Ma ei hakanud krõpse ostma, kuid samas võtsin meile ühe paki teraküpsiseid ja vegan kummikomme (mitte, et koostisosad oleksid teab, mis tervislikud). Rämpsu tasakaalustamiseks lõikan karpi banaani ja viilutan õunalaaste. Lisaks on meil veel mustikaid (-50% allahindlusega ehk 50 senti karp :D) ja kuivatatud aprikoose.

Mis puudutab toitumisse Sloveenias, siis pean kahjuks mainima, et siin on võrreldes Eestiga üsna kogukad lapsed. Mul on tunne, et paljudel vanematel on vanavanema mentaliteet, mis tähendab, et igal võimalusel tuleb pakkuda lapsele süüa. Minu jaoks oli üsna veider see, kui suuremal tütrel olid ujumistunnid väljaspool kooli ja paljudele lastele pakiti kaasa krõpse ja komme. Põhimõtteliselt nad olid koolist eemal just nii kaua, et läksid peale hommikusööki ja naasesid lõunasöögiks. Mina pakkisin lapsele pudeli vett ja õuna või banaani. Eks ta pärast uuris, kas ma ostaksin tallegi midagi paremat. :D

Olen ennegi öelnud, et ma pole täielikult kommi-krõpsu vastane, kuid pakkuda sellist kraami lastele, kes lähevad trenni? :( Ma kardan, et parim viis rasvumiseni ongi see, kui lastele ei anta võimalust tunda tühja kõhtu ja tekib harjumus pidevalt süüa. Ja, kui pakkuda, siis mida.. uus teema uueks päevaks. :)

Igatahes mina olen praegu juba rohkem põnevil kui hommikul. Arvatavasti laen kaamera aku ja tühjendan mälukaardi, sest Sloveenias on kaunis loodus igal nurgal.

Millist sööki teie lapsed koolireisidele kaasa võtavad? Ja eriti huvitab mind, kui palju on teil võimalik mõjutada lapse toitumist - just koolilaste puhul.

Jaanika

Peale 10 tunnist ekskursiooni sain ma esimest korda mõnuleda rasedusvaeguses, mis tavaliselt on ilmunud peale 30-nädalat* - turses jalad. Ma olin kindel, et seekord saabub oh mis kõikse mõnu varem tänu Sloveenia suvisele kuumusele ja jess, mul oligi omamoodi õigus. Kindlasti oli üks mõjuteguriks ka bussis istumine, sest minu pikkuse puhul on üsna tavaline, et põlved on vastu eesmist tooli. Ja siis ma istusin seal nagu teate küll mis ja vaatasin, kui mugavalt on ennast toolile sättinud minust pikem meesterahvas, sest mehed istuvad ju jalad laiali! Kuigi mul oli kleit seljas (ostsin keskmise), võtsin minagi mugavama poosi.

* eile täitus meil 20-nädala verstapost!

Terve päeva koos tütre lasteaia rühmaga sain kinnituse, et minu hirm oli asjata. Sloveenia lapsed on tõsiselt viisakad, osavõtlikud ja huvitavad pisikesed inimesed. Lisaks oli meeldiv vaadata, kui sõbralikult ja seltsivalt lapsed koos aega veetsid. Tõeline pisike tiim. Ainuke hetk, mil vanematel oli tiba raskem kui muidu, oli siis, kui me peatusime lennujaamas või tanklates. Hetkega muutusid emad-isad hiiglaslikeks rahakottideks, nõuti kõikvõimalikku nänni ja mänguasju.

Ja seal olin mina enda pisema tütrega (edaspidi Annekas) kellele pean mitu korda pakkuma ja aitama tal otsustada, sest ta ei tule kunagi nõudma ja jääb tagasihoidlikuks. Et te ei arvaks, et ma nüüd kekkan, siis võin öelda, et vanem tütar (edaspidi Neti) on nagu enamik lapsi ja poes käimine on mõnikord peavalu tekitav. Annekas on lihtsalt selline hing, kel võtab otsustamine aega ja võrreldes suurema õega pole ta pidevalt näljane, janune, kodus pole ühtegi mänguasja jne.

Kaasavõetud söögist pistsime pool nahka. Kõige kiirmini läksid meil kahepeale kirsstomatid ja mustikad. Võtsin kaasa ka ühe pudeli joogijogurtit, kuid seda enam ei tee, sest soe piimatoode oli üsna kohutav. Järgmine kord ostan croissantide asemel tugevama koorega kukleid, sest croissantid läksid lössi ja polnud isuäratavad. Kõige paremad snäkid olid minu maitse järgi pehmed (mitte kuivatatud) aprikoosid. Tavaliselt ma nokin kuivatatud aprikooside pakist just need pisut pehmemad puuviljad välja, kuid selles pakis olidki KÕIK aprikoosid pehmed. Vegan jogurtikommid olid üks eriti ebaõnnestunud ost, sest need olid reaalselt nii rõvedad - aga jah, lastele meeldisid. :D

Napilt oleksin juba eile teiega pilte jaganud, aga kuna võitlus käis postituse tegemise ja Penny Dreadfuli vaatamise vahel, siis võitis viimane. Pealegi ühe osa lugemine Lotte raamatust andis mu unele veelgi rohkem hoogu juurde ja nii ta läks. Igatahes mind haaras eile mustvalgete piltide hurm ja siin nad nüüd on. Lastega pildid jätan vanematele.

Jaanika

Avastasin, et mul on huvitav komme tõmmata kõhtu sisse. Ma ei osanud sellele tähelepanu pöörata kuni lasin Igoril endast pilte teha ja ta kommenteeris, et vahet ei näe kummale poole ma külje keeran, kõhtu pole näha. Enda pisikeses peakeses mõtlesin, et küll mu mees ei oska näha imeilusat ümarat punu, kuid hiljem pilte sirvides pidin nõustuma. Kõhtu polnud ollagi. Ja kui ma veel tibake kõvemini ragistan ajusid, siis meenus, et vähemalt piltide tarvis löön alati selja sirgeks ja tõmban mao sisse. Automaatselt. Säh mulle kõhupilte.

Tere ka!

Samal päeval, kui läksime Annekaga ekskursioonile täitus mul 20. nädal. Tõmban käeseljaga üle lauba, sest pool teest on läbitud ja olen edukalt ületanud kõik toredad vaheeesmärgid. Sul oli paha - tehtud. Muud sa ei teinud, kui magasid - saavutatud. Rõvedad pisted kõhus - mhm, tegid ära.

Samal päeval kui reisu peal olime, sain esimest korda tunda mõnusaid paistes jalgu ja mõned päevad edasi näha kaalunumbrit, mis oli igal hommikul 400 g raskem. Viimase kahe nädalaga võtsin reaalselt 3 kg juurde ja ma olin peast juukseid katkumas. Ma saan aru, et tõde oli seal kuskil kuumuse ja liigse söömise vahel, kuid ahastus sellest, kuidas igati tasane kaalutõus tegi korraga hüppeid, ajas kergelt öeldes meelde mõruks. Otsus - võikude keeld. Minu ja värskelt ahjust võetud saiade suhtel on edaspidi lõpp. Tulemus - kaalunumber on kergelt langenud.

Selle saia söömisega on imelik lugu. Mulle maitsev pehme sai, kuid samas peale ühe võiku söömist tunnen ennast sama paisunult nagu nahka pistetud kukkel. Kuid mitte kauaks. Pigem olen varsti näljane. Asendasin nisutooted rasvarikaste toitude vastu ning snäkiks võtan edaspidi näiteks tüki emmentali koos tomatitega ja kõht püsib väiksemast kogusest kauem täis. Aga mitte vastikult punnis.

Naha kuivus ronis mugavalt mu näole ja nii kaugele kuni mul tekkisid ninasõõrmetesse haavandid ning ketendasin kõikjalt (kujutate ette, kui nunnu ma olin, kui kandsin näole tibake jumestuskreemi). Abi sain Babe emmolientkreemist, mida selle rasvasema sisalduse tõttu muidu ei kasutaks näol. Otsus oli väga hea. Lisaks loobusin jumestuskreemist, sest nahk on kuidagi säravam. Mida see vanarahva tarkus ütleski.. Ahjaa. Ilmselgelt on mul kõhus kolekole poeg, kes ei varasta mu ilu. :D

Et te teaksite siis kaks ööd on veel magada ja terve päev oodata ning siis on meil looteanatoomia.

Veidi hirmuga ootan seda aega, mil lapsed koolist koju jäävad, sest praegu on nii mõnus pool päeva üksinda olla. Iga hommik ärkan korraliku energialaenguga, viin lapsed lasteaeda-kooli, toimetan ja alles kella kolmeks päeval tekib esimene uni. Kui ma selle une kähku ära ajan, jätkub mul energiat kuni magamaminekuni. Eriti vahva oleks, kui me saaks korraga kõik kodus olla, kuigi ma ei saa üldse vinguda, sest Igoril on juuli lõpus ja augustis üle kolme nädala puhkust. Kardetavasti mina augustiks nii heas spordivormis pole ja sellepärast puhkame kodus ja meie lähedal asuva hotelli välibasseini ääres. Võibolla mõned päevad ka mägedes ja mere ääres.

Kuna mul selle arvuti avamisega on nagu on, siis värskemat infot meie tegemiste kohta jagan blogi Facebooki lehel - SIIN.

Kõhtu sissetõmbav rase ja järgmised viis kuud noorima lapse tiitlit kandev Annekas.

Jaanika

Kui eelmise ultraheli me napilt magasime maha ja seda sõnasõnalt (Igor magas ja mina unustasin kellatundmise), siis seekord jõudsime täpselt õigel ajal kohale. Viimane kord oli meil meeldiv arstiproua, kes tegi kogu külastuse nauditavaks ja meil jäi üle ainult kuulda, kui ideaalne titt meil tulemas on.

Öeldakse küll, et vahet pole, mis sugu, peaasi, et terve. Me olime mõttetega pigem kuskil "noh, terve oli ta juba eelmine kord, peaasi, et soo saame teada". Enne, kui arst jõudis mind uurima hakata, küsis ta, kas tahame teada. Mingi aeg vaagisin ideed jätta sugu üllatuseks, aga Igor oli rohkem hasardis kui mina ja variant, et tema teab ja mina mitte, tähendaks seda, et viis meetrit peale haiglast lahkumist pinniksin uudise talt välja.

Seega vastus oli suur ja ümmargune JAH.

Beebi oli arvatavasti unemaailmas, kui arst käis temast masinaga üle. Ta oli pea allapoole ja käed üleval - just nii nagu mullegi meeldib magada. Jalad lõppesid tal seal, kus hakkavad minu roided ehk üsna pikk volask meil.

Arst vaataski kohe soo üle ja jõudis peffini. Ma ei julgenud enam loota ja olin õnnelik, misiganes uudised me saame, aga juhtus nii, et meie unistus täituski - poiss, mis poiss.

"Näete, siin on "the thing" ,"ütles arst ning tegi meile "the thing"'st pildi.

Heh, ja nüüd meil ongi üks ultraheli pilt temast, mis tõestab uhkelt, et tulemas on poiss.

Kõik muu ja palju olulisem oli okei ja meil jääb ainult oodata 13.oktoobri saabumist. Ahjaa, kui arst hakkas edasi uurima, siis beebi ärkas ja haigutas nii mesimagusalt. See oli teine hetk peale soo teadasaamist, mis võttis silma märjaks.:')

Võin öelda, et nime mure on meil lahendatud, sest poisi nime teadsime juba aadamast. Kuigi tegelikult oli alguses üks teine nimi, aga kuna pervert Gregor üritas minust pilti teha, kui ma olin juhuslikult ühika dushi all, siis sai see nimi igavese bänni. Tüdruk oleks arvatavasti saanud nimeks Anna Liisa, Isabel või Karmen.

Veel üks meme meie hirmusarmsast beebist. :D

Jaanika

Mul oli pildistamata kahe päeva tagune teema* ning täna hommikul otsustasin kasutada ära seda, et lapsed, mu vaesed fotograafiahuvi ohvrid, on kodus. Igatahes teemaks oli "portree" ja, kui ma rõdul hommikukohvi nautides vaatasin Netit, enda vanemat tütart, siis umbes sajandant või ka mustmiljonit korda vaimustusin ta silmadest ja neid katvatest ripsmetest - you lucky girl, ma ei saa sellises mõõtmed ripsmeid isegi peale kümmet kihti ripsmetušši.

* me alustasime juunikuus 30 päeva väljakutsega, mis tähendab, et iga päev on uus teema, mille järgi pilt teha. Meil on selline soe ja mõnus grupp, millega saab iga kell liituda SIIN.

Pakun, et teatud lähenemine objektile, tuli mul blogimisega. Nimelt väga popp oli teha pilt võimalikult väikese avanumbriga. Näiteks fikseeritud objektiivide puhul on see f/1.8. Mis tähendab, et kaamera teeb pilti, kui objektiivi ava on võimalikult suur (jajaa, fotograafia on nagu matemaatika, kus numbrid on tegeliku olukorraga ümberpööratud suhtes).

Suur ava ehk väike avanumber tähendab seda, et fookus on pandud ühele väga väikesele alale ja taust ning kõik muu, mis pole fokusseeritud jääb uduseks. Mida väiksem avanumber, seda udusem taust.

Olin kõvasti kinni sellise pildistamisstiilis ning tegin enamik portreesid just väikese avanumbriga. Kui jätta kõrvale pildi kunstiline pool ja kogu see värk, mis puudutab erinevaid maitseid ja stiile, siis tegelikult pole suur ava alati parim valik. Pildistamisel näib kõik kena, kuid hiljem arvutis töid vaadates võib tabada shokk, kui halvasti on saavutatud soovitud eesmärk.

Halbade tagajärgede najal jõudsin juba mõelda, et mure on minu kehvades oskustes, kuid tegelikult oligi nipp peidus seal, et ma oleksin pidanud katsetama erinevate ava suurustega. Mitte ainult portreefotode puhul, vaid ka näiteks toidupildid ja kosmeetika-ilutooted*. Tihti annab juba pisut suurem avanumber paremini fokusseeritud ala, mis väikese numbri puhul jääb liiga.. väikeseks!

*minu isiklik eelistus on seal, et ma näen tervenisti toote nime, numbrit vms.

Lasen nüüd piltidel rääkida edasi.

Üleval f/8 ja all f/2. Alati pole vaja valikuks võtta, kas võimalikult väike või võimalikult suur avanumber. Kahe ja kaheksa vahele mahub veel hunnik numbreid ja enda lemmiku leidmine peitub katsetamises.

Pilt on tehtud ava number f/3.5 juures ja näete, kuidas fokusseeritud on enamik osa näost ja objekti tagune on piisavalt udune.

Sel pildil (f/2) õnnestus edukalt fokusseerida ripsmetel ja mitte kõrvalistel objektide, mis viib kogu tähelepanu just õigesse punkti.

Valides suurima ava ehk väikseima numbri võib juhtuda ka see, et ei taba õiget objekti ning kuigi pilt on kunstiliselt ilus, pole fokusseeritud see paik, mida sooviti. Pildil jäi fookus juustele, mitte ripsmetele.

Kokkuvõttes langeb kogu moos maitse ja stiilieelistusele, kuid loodan, et sain teile olla abiks selle õige leidmisel. Muud ma ei oska soovida, kui te harjutaksite erinevate objektidega ning, kui praktiline pool on käpas, näete, kui mõnusaks muutub pilditamine ja rahulolu, mis saabub hiljem tööde ülevaatamisel.

Jaanika

Terve rasedusaja olen olnud ootuses. Ootuses, kuna saame minna esimest korda arsti vastuvõtule. Ootuses, kuna on kuklavoldi mõõtmine ning arst loeb üle beebi varbad ja sõrmed. Ootuses, kuna tunnen mina esimesi lööke ja, kuna tunneb pisikesi müksatusi enda käe all Igor. Ootuses, kuna saame teada lapse soo. Ootamine on kohutav, sest oodates möödub aeg palju aeglasemalt.

Peale 20. nädalat juhtus aga see, et korraga hakkas aeg meeletult kiiresti kuhugi jooksma ning varsti saab mul täis 22-nädal. Viimased kaks nädalat läksidki lenneldes ja mul tekkis esimest korda hirm. Lapse saabumiseni oli alati maailm, kuid peale selle, kui lõpetades nädalate jälgimise sain saabuva reaalsusega vastu vahtimist.. Toibun. Tasapisi, kuid toibun.

Üheks toibumise ravimiks on meil planeerimine. Minu riidekapis on siiani kõigest üks ese talle - mikidega õhem kombinesoon, mis peaks sobima maheda Sloveenia sügisega. Üle piiri Horvaatias on meid ootamas Emmaljunga vankrikomplekt ja voodi. Vaadates, kuidas aeg otsustas tõttama hakata, otsustasime planeerida ülejäänud beebikraami muretsemise.

Ma tõmban nüüd nina veidi krimpsu, sest võrreldes Eestiga olen sunnitud siin ostma enamik asju poest. Teise käe poed on Sloveenias üks helesinine unistus ja, kui ma soovin osta kasutatud lasteriideid, siis tuleb minna mõnda veebiportaali. Aga kõik see põnev kaltsuka riietejaht*, mida ma jumaldan, jääb seekord ära.

* võibolla saame kunagi mingeid lasteasju Igori ema töökaaslastelt, sest ma kuulsin, et nad soovivad pakkuda. Võtan heameelega vastu!

Pakun, et samal päeval, kui läheme Horvaatiasse, võtame seal ette ka lasteriiete shopingu. Nuuks, läksin Lindexi lehele ja selgus, et nad müüvad Horvaatiasse riideid, kuid poodi neil seal pole - why, oh cruel world? Üks suurimaid poode ehk siis koht, kuhu me oskame Zagrebis ka kinnisilmi sõita, on Arena Center ning seal on tublisti rohkem valikut, kui meie väikelinna ostukeskuses. Ja mis siis, et üle piiri on vähem kui Tartust Valka. Ikka nagu läheks väljamaale shoppama. Fäänsi, eks! :D

Kui me saame nimekirja planeeritud, kirjutan blogisse, mida muretseme beebile peale mikikostüümi ja vankri. :)

Looteanatoomia saime teada, et meie tüdrukutesaaga saab lõpu ning perekonda on tulemas pisipoiss, kel on muuseas nimi* juba ammu ootel. Lisaks sain teada sellise suurepärase uudise, et Sloveenias tehakse KÕIGILE peale 20-nädalat glükoosi taluvuse test. Võite ette kujutada mitu korda ma selle peale kukerpalli viskasin.. Mine söömata-joomata kella kaheksaks haiglasse, anna verd, joo vahvat glükoosimorssi (hea seegi, et pole vaja ise osta), oota, anna verd, joo veel (?), anna verd, oota jne. Haiglast saab lahkuda peale nelja tundi ja ma juba kujutan ette, kui kipa mul seal on!

*meie poeg saab kaks nime nagu tüdrukutelgi. Esimene nimi on kindel, kuid teise vahetasin ära ja Igorile meeldib minu pakutu. Juhei!

Olen jätkuvalt kaalunumbri peale pahane. Lõpetasin juba mõnda aega tagasi magusa ja muu nänni söömise. Mõnda aega seisis number kenasti paigal kuni otsustas taaskord tõusma hakata. Meele teeb kõige rohkem mõrudaks see, et ma reaalselt ju EI SÖÖ iga õhtu pakk komme ja EI JOO kaheliitrise koka - millest ma neid kilosid kogun? Rasedusäpp andis lootust, et see pole mina, vaid see on mu beebi, kes otsustas hakata rasva koguma. Ütleme nii, et peale selle, et ma ootan lapse sündi, ootan ka näha palju ma ise juurde võtsin. :D

Muidu on kõik viimasepeal ja saan lõpuks öelda, et naudin rasedust. Beebi mulksutab armsalt kõhus, Igor on nagu tõeline isalõvi ja hoolitseb pidevalt, et mul oleks hea ning tüdrukud on korraga nii iseseisvaks kasvanud, et ma pean neile ennast meelde tuletama - jou, teil siiski on ema ka! :)

Jaanika

Ärataks ILIL fotograafia grupi ellu?

15+

Sest et lumi

IKEA: beebile

16+

Tervisekindlustus Sloveenia moodi

17+

1:0 kasside kasuks

Fotograafia / here we go again

Miks, no miks?

Pastaroog ühes potis

18+

Do I have spinach in my teeth?*

19+

Mida sööte, lapsed?

Ekskursija + pildid

20+

It's a..!

Neti ja fokusseerimine

21+