In love in Ljubljana

Mul on hea meel, et iga nädal sellises poolkohustuslikus korras kirjutan, kuidas meil läinud on. Hetkel võib ju vabalt meietada, eksole? Ausalt, talvel pole mul mingeid raskusi arvutis tegutsemiseks (või molutamiseks), kuid praegu on nii, et parema meelega ajan matkasaapad jalga ja lähen kukeseenemaie. Aitäh blogijatele, kes viitsivad suvel kirjutada - tänu teile on mul alati lugemismaterjali!

Aga kuidas siis meiega? Ma arvan, et meie kui kõhuelanik, tunneme ennast suurepäraselt. Mis viga enamik ajast õõtsuvas kehas uinud, ujuda soojas vannivees ja koguda pekki. Rasedusäpp andis teada, et hetkel magab laps kuni 14 tundi päevas ja eriti meeldib talle, kui ma liigun - mõnusam tududa. Peaksin ma seisma jääma, ärkab ta üles. Panin tähele, et nii ongi, sest ta hakkab kõvasti siplema, kui heidan pikali. Mis jällegi viis mu mõttele, et temast võib tulla samasugune imik nagu Neti, kes pani häälepaelad lukku ainult siis, kui temaga päeval toas ringi kõndisin. See pole mälestus, mille uuesti täitumist ma heameelega ootaksin!

Pean mainima, et beebi kasvas nädala jube pikaks. Liigutused on tugevad ja selline tunne, et varsti saan korralikult lõuksi, kui liialt alla vaatan. Samas siiani on müksud veel ikkagi sellised armsakesed ja mitte nii tugevad nagu lõpus. Eks ruumi jagub

Mina meie on pisut teises meeleolus kui heatujuline beebs. Emotsioonid hüppavad lakke ja enamasti tähendab see, et pisarad on kerged tulema. Ma suutsin isegi eelmisel nädalal arstil ühe pisara poetada. Või oli neid kaks.. Igatahes üks vale sõna abikaasalt lõppes nuuksuva minuga. Lisaks kõiksugused kurvad videod ja loomalood ja laste esinemised. Mul pole kunagi olnud raske silmad veel ajada, kuid nüüd rasedana püstitan lausa rekordeid!

Nahk on mul jätkuvalt kuiv ja ketendav. Sel nädalal läks ninasõõrmetel nahk punaseks ja põlvedele tuli karedad laigud. Tänu Babe emmolient kreemile sain lahti jalgade sügelemisest, seega proovisin seda ka näole. Ausalt ma ei tea, mida teen, kui see kreem saab otsa! Kreem on pigem paks, kuid üldsegi mitte nii rasvane (vähemalt ei ummista poore nagu näoõli mul teeb). Igatahes jalgadele ma ei raatsi Babe kreemi kanda, suurest hirmust, et mul kuivab ilma sellest nägu puhta ära ja nina kukub otsast. Ja üleüldse olen raseduse lõpuks nagu kuivanud aprikoos. :D

Mõni hommik ärkan peavaluga ja täpselt sellisega nagu õhtul oleksin pummeldamas käinud. Tuikab üle pea ja silmad on kergelt paistes. Üritan hästi korralikult vett juua, kuigi mõnikord tuleb pisut veevaesem päev, mis annab hiljem tunda. Vererõhku mõõdan kolm korda päevas ja see jääb enamasti 130/70 kanti. Hea, et temperatuur õues pole veel sinna 35 kraadi kanti sattunud, sest see tähendaks paistes jalgu ja sõrmi - kuigi järgmiseks nädalaks on just selliseid suviseid kraade oodata.

Muuseas. Sally tegi uuesti blogiuksed lahti ja mina olin juba esimest postitusest peale müüdud. Naljakas, et ma polnud varem tema blogi suurim lugeja, kuid nüüd vaatan postitusi ja ahmin õhku, kui elutark ja armas inimene ta on. Lisaks sain inspiratsiooni ja toetust, kuidas tahan jätkata tervisliku elustiiliga peale sünnitamist ja vot see naine on tõeline eeskuju. Võite isegi lugedaSIIT.

Vabandust väga, aga inimene, kus on su tagumik?? Olen täiesti kindel, et ma pole ainus, kes näeb seal lohku. :D

Mul on peaaegu valmis saanud beebiriiete postitus ja, kui olen saanud sinna pildid lisatud, siis näitan teilegi, mida välja valisin. :) Tahaks juba kohutavalt pojale kõik vajaliku muretseda!

Kuna ma olen viimasel ajal rohkem metsas, kui linnas (ee..pigem nagu külas), siis leiab minu Instagrami kontolt rohkelt pilte imekaunist Sloveenia loodusest.

Jaanika

Naljakas, kuidas ma talvel igavlesin kodus, pikutasin diivanil ja puhusin tatimulle ja praegu ei jätku mul niisama olelemisele mõtlemiseks isegi aega. Mis on kindlasti tore, sest kui mul on igav, muutun täiesti motivatsioonituks ringi hõljuvaks vaimuks. Hetkel viskusin voodisse, kuhu tavaliselt jõuan alles õhtul, avasin läpakas paar veebipoodi ja otsin beebile riideid, mida teilegi näitan (postitus on kirjutatud õhtul).

Me ei alusta sel aasta maja renoveerimisega, mis tähendab, et pool majast on radiaatoritel ja pool ahiküttel. Köögis on lausa pliit(a) ja puha ning elutoas suur vanaaegne ahi, kus saab elaval tulel teha pitsasid ja muid hõrgutisi. Aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida.

Mõte on selles, et meie toa temperatuur hakkas edaspidi kõvasti sõltuma sellest, kui usinalt me kütame, kui soe on õues ja palju soojust maja hoiab. Seda ma tean, et külma hoiab hästi ja suvel on toas mõnus jahe.

See kõik viib mu mõtte sinna, milliseid riideid me peaksime lapsele ostma.

Ma kavatsen üsna julgelt tellida number 56 suurust, mitte 50. Olen üsna kindel, et meie beebi tuleb selline kolmepoolene kuni neljane. Kui sünnib ka kõvasti kribum, siis saadan Igori poodi. Kui sünnib suurem, siis 56 sobib küll.

Kõhuelanik hakkas endast märku andma. Huvitav, kas see oli nõusolek. :D

Üks pood, kust teen kindlasti tellimuse on Nextdirect. Britt on enda laste riietega kõvasti reklaami teinud ja ma olen väga rahul ka sealt tellitud pulmakleitidega tüdrukutele. Ma küll kahtlesin bodide paadikaelustes (venivad välja ehk), kuid Briti kommentaaride järgi seda ei juhtunud. Esimesena lähevadki korvi sinised bodid, mida on komplektis 4 tükki. Lubasin küll sinise maaniast hoiduda, aga kuna need jäävad riiete alla, siis las olla. :D

Silma jäid ka loomadega bodid ja Noa laeva bodid. Võibolla eelistan lõpuks hoopis neid.

Rohkem lühikeste varrukatega bodisid ei hakka võtma (3-4 piisab), sest talvel ja sügisel eelistan pigem pikkade käistega.

Nextdirecti pikkade varrukatega bodide valik on kuidagi.. kirju ja intensiivsete värvidega. Ootaksin pigem midagi pehmemat. Mulle meeldivad tegelikult tüdrukute omad rohkem, aga kui valida, siis ehk võtaksin sellise värvilise komplekti - hetkel küll pigem otsin edasi. Pikakäiselisi bodisid ostan kokkuvõttes hulgim, sest neid on mugav kinniste pükste või sipukatega kombineerida.

Jõuan enda lemmikute ehk tudukombede juurde. Tunnistan, et olen üks neist, kes heameelega riietab beebi päeval kodus ka kombesse, sest see on mugav nii mulle kui talle. Vähemalt minu kogemus räägib nii.

Minu suurimaks heameeleks on Nextil toakombesid hiiglaslik valik ning värve ja mustreid jätkub igale maitsele. Olen rõõmus! Kindlasti hakkab meie beebipoiss kandma mereteemalisi kombesid - mind ei häiri isegi tumedam värv, kuna disain teeb silmale pai. Veidi klišee, aga ma arvan, et igal beebil võiks olla vähemalt üks "I love mommy" ja "I love daddy" riideese - ikka emme ja issi rõõmuks. Nextil on välja pakkuda sellised kombed.

Lisaks veel mõned sooneutraalses värvis tudukombed - hallid ja musta trükiga valged.

Mida ma kindlasti ei osta on lühikesed püksid ja lühikeste varrukatega pluusid. Isegi pikkade varrukate pluusid jätan ostmata, sest neid asendavad pikkade varrukatega bodid. Nagu aru saate, siis suviseid riideid meil ei lähe tarvis. :)

Nextdirecti lehelt ma kinniste otstega pükse ei leidnud, seega neid pean mujalt otsima. Mis sealt aga silma jäid oli kampsunid ja pisikesed jakikesed. Suurepärased koju ja õue kombe alla (kui üldse vaja, sest Soveenia talv võib väga soe olla).

Ma olen pisike kudumifänn, seega võtaksin, kas sinise või punase kootud kampsuni, mis on eest nööbitega kinnitatav ja seega meeldib väga. Üritan üldse igasuguseid ülepea käivad riideid pisibeebil vältida. Meeldis ka triibuline jakk (lukuta jakk!) -triibud, jah-jah-jah!

Peale triibumaania on mul ka tekimaania ja Nexti imeilus lumivalge muinasjutuline tekike* võiks meil olla küll...

Minu sisemine tekijumalanna jätkab Polarn O. Pyret lehel ning leiab sealt mõnusa sinise-valge triibulise teki. Idee see endale muretseda sain ma Madikenilt. Nüüd meeldib nii väga, et keegi peab selle mulle Eestist Sloveeniasse transportima.

* tekke tahan palju ja veel rohkem!

Otsisin PO.P-i lehelt õhemaid kombekaid, mis sobiksid Sloveenia pehmema ilmaga, kuid kahjuks ei leidnud. Eks arusaadavalt ole see rohkem põhjamaa turule mõeldud bränd. Sellegipoolest kuluks pojale õhuke normaalse (loe: püsib, katab, hoiab soojas) lõikega müts, mis kataks kenasti kõrvad.

Käisime eile mu triibumaaniat rahuldamas ning vaatasin üle, kas H&M-st leian beebile alt kinniseid pükse ja eest trukkidega kinnitatavaid pikkade käistega bodisid - ja kõik on kenasti olemas! Meeldis see, et peale sinise oli poisslastele ka muid värve ning ma usun, et ostan sealt rohelises ja beežis toonis riideid.

Vaikselt hakkan otsi kokku tõmbama, sest enamik riideid ja lisasid on beebile välja valitud.

Näitan teile veel ühte ägedat vankri/ turvahälli lisa, mida sõbranna mulle tutvustas. Ta ütles, et see oli tema noorema lapse ajal, nii kuus aastat tagasi, olnud väga popp lisa. Põhimõtteliselt on tegemist kookoniga (Lodger Bunker), mida saab vastavalt vajadusele mähkida ümber lapse. Kas see pole veel kõik! Lisaks saab koti sisse panna lisasoojenduse või soojema ilma puhul see välja võtta. Mõnikord, kui on kiire, pole vaja kümmet kihti, vaid piisab sellest kotist. Kotil on ka vajalikud augud, kuhu pista rihmad.

Mina leidsin teise ringi turult selle koti, kuid hetkel on kuulutus maas (pakun, et see aegus), seega ehk otsin Lodger Bunkeri hoopis Eestist.

Pakun, et mõne nädala pärast läheme Horvaatiasse ja siis teen ka Nexti tellimuse ning näitan teilegi, mida preggo kokku krahmas. :)

Jaanika

Maailma parima õnnetunde saavutamiseks on vaja kõigest 12-numbrilise kombinatsiooni sisetamist, et teha netipoe tellimus. Käsi südamel - viimane aasta või lausa poolteist olen hoidnud igasugusest interneti shopingust. Panin tähele, et poes käitun grammike tagasihoidlikumalt kui kodus arvuti taga ning kallimad ostud tulevad eelkõige internetist. Igatahes, kui Nextdirect kavatseb näidata vana head kiiret paki kohaletoomist, siis saan juba sel nädalal kätte esimesed beebiriided, mida näitan teilegi.

Ühes postituses vingusin, et Sloveenias pole kaltsukaid ja me peame kõik riided uuena ostma. Samas hakkasin kalkuleerima, et kui teeksin mõned korrad kuus sekkarituure, siis kokkuvõttes krahmaksin rohkem asju kokku ning maksaksin sama palju kui uute eest. Hetkel vaatan kriitilisema pilguga üle, mida meil täpselt vaja on. Mitte nagu teise ringi poes, kus "uuuuu, seda mul on vaja" asi tuleb minuga kaasa, olenemata sellest, kas mul on riiet ikka hädasti vaja..

Järgmisel nädalal ajame autole hääled sisse ja sõidame Horvaatiasse. Meie reis näeb ette teekonda: Arena center, Killu kodu või ladu (või koduladu) ja Ikea. Kuigi meil pole Zagrebi linnateedel sõitmisega suurt häda, siis annab ikka tunda, kas oled harjunud unise külateega või sõidad korraga hirmus närvilises pealinnas. Põhiline on mitte sattuda vanalinna ümbrusesse, kus enamik teid on ühesuunalised ja sõites õigest tänavast mööda, tuleb tagasijõudmiseks teha kolme i-ga iiilmatu ring. Reisi eemärgid: beebiriided, Emmaljunga vankrikomplekt ja voodipesu-pesutarvikud beebile.

Kui ma peaksin veel vinguma*, et kaal teeb hops-hops hüppeid, siis tuletage mulle meelde tänast päeva, mil ostsin koju küpsiseid, vahvleid, mureleid, nektariine ja võiseid croissante..

*tegelikult ma olen enamik ajast tubli - teen metsaringe ja käin jalutamas ja triigin pesu, mis peaks tunniga 300 kcal maha pesema. Aga, kui teha cheat day, siis minu poolest võib alustada juba kell 8 hommikul nagu tegin seda täna.

Andke andeks, aga mu blogi on IGAV! Ma ei saa aru, kes siin viitsib üldse enda aega raisata, sest et mina küll mitte. Tahaksin blogile anda uue näo fondi, taustapildi ja kujunduse näol, aga kuna selleks tuleb koodidega jamada, siis ma isegi ei ürita. Jah, olen proovinud. Seega, kui keegi harrastaja tahaks kompveki raha teenida, siis palun kirjuta mulle inloveinljubljana@gmail.com. Ja nüüd korraks selle igavuse juurde tagasi. Kuna blogi disain on minu jaoks nii kulunud (on ka palju vett sellest ajast, kui Ann disainida aitas, merre voolanud), siis ainus, mis mind siia toob on pooltkohustuslikud iganädalased raseduspostitused. Samas kõik muu, mida blogimisega armastan on jäänud nukralt tegemata..

Ma tahaksin lastele (ja endale) osta inhalaatorit ja kontaktivaba termomeetrit. Kas on need riistapuud on seda raha väärt ja milliseid mudeleid olete kasutanud?

Maris kirjutas sellest, mida ta arvab Padjaklubist, lapsfännidest ja, mida ta lubab enda lapsel telekast vaadata. Marise jutu peale meenusid mulle enda tüdrukud, kes on suured Harry Potteri fännid ja see teeb südame soojaks, sest mul on kellelegi enda eestikeelne HP raamatusari pärandada. Enamasti me vaatame selliseid enamvähem lapsekõlbulikke filme koos, mis tavaliselt ikkagi tähendab seda, et peame neile osasid situatsioone seletama. Ma lubasin neil HP esimesi ja üsna sõbralikke osi kahekesi vaadata, kuid filme otsides sattusid nad ükskord viimasele osale, mis on kõike muud kui roosamanna. Kuulsime teisest toast üsna kõva actionit, millega kaasnes mõlemapoolsed kommentaarid. Vanem eest ja noorem järgi. Meile pakkus kogu situatsioon nalja, sest polnud kindel palju nad kogu kommentaarimise juures said filmi vaatamist nautida. Samas armas, et nad üksteist toetasid - jumala eest, et kellelgi hirmus poleks! Lapsed enamik ajast telekat ei vaata, kui siis aegajalt dvd pealt multikaid, lastelavastusi ja meiega koos filme. Kui neil peaks tekkima isu telekast seebikaid vaadata (siin väga popid!), siis ma vist saadaks nad õue jälgima, kuidas muru kasvab. :D

Üks blogija (nimi on keele otsas..) kirjuta sellest, kuidas tal tekib igatsus peale nädalast lapsest eemalolekust. Võin rääkida teile loo, kuidas mina ja Igor olime ükskord lastest eemal. Kõigepeale me sõitsime 2000 km, et jõuda Eestisse. Seejärel andsime lapsed vähemalt viieks päevaks ära ning, kuigi meil polnud aasta aega olnud ühtegi lapsevaba päeva, läksime peale kahte päeva laste juurde. :D

Lugesin täna hommikul järjekordsest kassikoloonist, mis paneb mind lihtsalt peast kinni hoidma. Nagu ma aru sain, siis seal taga on taaskord totu memmeke, kes on hingelt suur loomasõber. Mõistan, et nende totude inimestega polegi muud teha, kui käed käiku panna ja aidata probleemi lahendada. Samas panen teile käe südamele, et kui teie elamise juurde tekib kass, siis halvim, mida saate talle pakkuda on SÜÜA! Tänu söögile on kassil piisavalt jõudu, et paljuneda, liikuda ringi korjates haigusi ja saades vigastusi ning urineerides teie majaümbrust. PARIM, mida saate teha on teatada kassist kohalikule varjupaigale (kuigi sellega on ka nii ja naa), tuues kassi endale koju või otsides talle hoiukodu. Kassikolooniast saate lugeda SIIT ja hetkeolukorrast (jaa, vabatahtlikud juba tegutsevad!) SIIT.

Kuna mina kasvatan juuksevärvi välja (ülimalt "nunnu", soovitan proovida neil, kel on loomulik kartulikoorekarv ja tumedad värvitud juuksed) ja Igor on naturaalne mustu, siis meil kahel on au üksteise halle juuksekarvu eemaldada. Pakun, et kui me juuste eemaldamist ei lõpeta, siis oleme neljakümneselt kiilakad. Või, kui lõpetame, siis oleme kaks loomulikku silver fox'. :P

Olge mõnusad ja kirjutage, millest siin blogis tunnete kõige rohkem puudust!

Jaanika

Ma olin napilt 23+ postitust täna üle laskmas, kui vaatasin Briti videot kõndivast Ellast ja siis ma kujutasin ette, et ta on hoopis minu poeg ja süda läks soojaks ja siis olin nördinud, et me peame teda veel neli kuud ootama. Oktoober on ju mägede taga, või mis?

Isegi kui oktoobrini on kõvasti aega, siis kõhuelanik annab endast sellisel moel märku, et mõnikord ma olen kindel, et minus elab täissuuruses beebi. Võrreldes tütardega meeldib pojale mind taguda varakult kõikvõimalike nurkade alt ning vabalt toksib mu roideid. Ja tegemist on alles 23-nädalaga!

Nagu ka targad raamatud räägivad ja Igor mu kõrval targutab, on mul hetkel maailma suurim isu. Ma üritan söödud toidu hulka tasakaalustada rohkema liikumisega, kuid mul on tunne, et loodus on paika pannud selle, et tagavarad tuleb halbadeks aegadeks korjata naha alla. Olen maha rahunenud peale selle, kui hakkasin lugema Sally blogist tema rasedusjärgsest taastumisest ja mõistan, et kõik omal ajal. Igatahes jooksutossud ja vanker on mul hinges valmis sätitud - nüüd oleks vaid ühte titekest sinna komplekti vaja.

Minu kapipealne: nektariinid, kirsstomatid, murelid ja viimasena.. mäki kupongid. .P

Eile tegime Nextist tellimuse ja täna saime sõnumi, et pakk jõuab homme kohale - now how cool is this?!

Me leidsime netist mõned kasutatud beebiasjad ja homme läheme Aventi rinnapumpa ostma. Igor ütles, et sai müüjalt sõnumi, et ta mees on kodus ja ta juba kujutas ette, kuidas tema kui mees läheb ühelt mehelt rinnapumpa ostma. :D Saime näpud taha ka väga korralikule Maxi Cosi Pebble' turvahällile, kuid napilt jäime ilma. Oeh, ilus oli teine, hind hea ja oleks kaasa saanud adapterid, mida paigaldada Quinny Zappile. Just viimast otsime me ka - kerget raami, kuhu poodlema minnes asetada turvahäll.

Muuseas, kui keegi teist peaks müüma Quinny Zappi, Pebble't või Fisher Price' lamamistooli, siis võite mulle pakkuda - juulis ja augustis tulevad Sloveeniasse külalised, kes saaks need siia toimetada.

Saate aru, ma alustasin kolmanda beebitekiga! :D Esimene sai valmis siis, kui me elasime veel Ljubljanas, sai teine tehtud heegeldamisisu rahuldamiseks. Teki tükke ma kokku ei õmmelnud, vaid panin kotti õiget aega ootama. Kui ma aasta hiljem selle koti avasin, siis avastasin, et biokilekott oli hakanud lagunema ja kõik lapid on plastikupuruga kaetud. Kuna tööd tuli juurde ja ma isegi ei tea, kuidas ma puru täielikult välja saan, lükkasin töö teadmata ajaks edasi. Peale raseduse avastamist tuli mul isu teha tumedates värvides lapitekk - taaskord heegeldada ja seekord sooneutraalsetes värvides ja paksem. Tükid on taaskord valmis, leiaks aint kellegi, kes need kokku paneks. Peale Liisi heegelduspostituse lugemist tekkis taaskord isu heegelnõel välja otsida ja seekord tahtsin olla kavalam ning teha ühes tükis tekk. Eile ja täna tegin usinalt käsitööd kuni mul sai lõng otsa. Pood, kus müüakse seda lõnga on Ljubljanas ja pealinna lähen alles juulis. Üritan vahepeal kahele esimesele tekile punkti panna. Kuigi jätkuvalt ma ei armasta seda kokku traageldamist..

Reedel on mul glükoosi talumatuse test ja võite arvata, kas ma ootan seda. Planeerisin kaasa võtta raamatu või heegeldamist, aga te võite kommenteerida, kas mingi tegevus on üldse reaalne peale glükoosimorsi joomist? Või on mul nii paha, et vaevalt suudan hingatagi?

Jaanika

Eelmisel reedel jõudsin ma sellisesse punkti, kus seisin korraga surmaga silmitsi. Mäletan, et üks viimastest mõttetest enne pimeduse saabumist oli - küll ma sellest veel teile kirjutan. Üks viimastest tegudest oli haarata lähedalistuval neiul käest ja öelda talle: "Pfalun khutsge arhst."

Jah, käisin glükoosi taluvuse testil.

Neid sõnu siia kirjutades võin kinnitada, et olen elu ja tervise juures ning tundub, et parima laengu suurepärasest testist sain mina, mitte beebi. Isegi siis, kui ma näost valgena kuumas ooteruumis istusin, oli igast tema mulksutamisest tunda rahulolu.

Ma ei mõista, kas oli naiivne arvata, et kui rasedal, mis enamasti tähendab ka pisut tundlikumat inimest, palutakse tulla hommikul haiglasse söömata-joomata, võetakse talt nii viis topsikutäit verd ja kästakse oodata neli tundi, siis kogu see protsess toimub kuskil mujal, kui umbses ooteruumis ja kolme korruse vahelt joostes?

Pean mainima, et siiani oli iga naistearsti külastus kulda väärt. Isegi kui tahaksin vinguda, ma ei saaks.

Reede polnud vist kellelegi haiglas hea päev. Õed käitusid mossis, vanad tegijad olid suvepuhkusel, uusi patsiente vooris aina sisse, ootasin igavledes, et keegi mu kuhugi juhataks ja minuga edasi tegeleks. Reedene värk, vist?

Ma olin heas mõttes üllatunud, et suutsin ilma korraliku hommikusöögita nii kaua vastu pidada. Igor viis mu haiglasse, ootasin testi, rääkisin enda günekoloogiga, andsin esimest korda verd ja ootasin veel. Minu enesetunne polnud grammigi halb, kui jätta välja fakt, et ma olin nutu äärel, kui karjuvalt ja paluvalt lapselt võeti kõrvalruumis verd. Üldjuhul minu rasedusaegne nutmine ei tähenda paari poetatud pisarat, vaid korraliku emotsioonide ülepea lainetamist. Tegin aga, et kiiresti minema sain ja nuuksusin koridoris.

Huvitav on see, et vanurid, väikelapsed ja rasedad saavad laboris eelisjärjekorda ja põhimõtteliselt ei pea ootama. Veelgi huvitavam on see, et kõik ülejäänud vaatavad "trügijat" ikkagi sellise näoga nagu tahaks nuga selga anda. Kui ma "vähem" rase olin ja ilm külmem, siis seisin südamerahuga järjekorras. Praegu?

"Laske mind läbi, rase naine tuleb, tehke teed!"

Kõik oli väga hea kuni jõin pooleliitrise topsikutäie (heh, need samad plastikust topsid, millest välisüritustel saab osta siidrit või õlu) glükoosilahust ning läksin tagasi kolmandale korrusele. Tol hetkel olin jooksnud kaks korda alla laborisse ja üles günekoloogia osakonda. Õues oli üle 30 kraadi ja miskipärast teatud haigla osades konditsioneer ei töötanud. Naistenõuandla oli üks neist.

Laadisin öösel kenasti telefoni aku täis ja võtsin kõrvaklapidki kaasa. Isegi heegeldustöö peitis end mu käekotis. Kuid telefoniekraani vaatamine ajas mu pea kuidagi keerlema, panin telefoni heaga kotti, pea vastu külma seina ja vahtisin lakke. Ei läinud kaua, kui sain tunda esimese ringi ebameeldivat pearinglust, surinat kätes, kõrvakuulmise hajumist ja loomulikult neid armsaid halle täpikesi silmade eest. Justkui oleksin korraga pingilt püsti hüpanud. Seda ei juhtunud, sest istusin rahulikult, kui kõik see toimus.

Otsustasin rahulikult olukorrale vastu vaadata, sest tavaliselt sellised pearinglused ei kesta kaua. Mul oli õigus, sest ei läinud kaua, kui mul oli tunduvalt parem.

Kuni kõik kordus taas ning läbi uduloori palusin arsti.

Korraga olid kõik jalul. Ämmaemand, õed ja arst. Mind viidi suletud kabinetti, kus sain pikali olla ja nautida jahedat õhku. Lõpuks olin seal, kus ma ideaalis oleksin kogu glükoosi taluvuse testi protsessi näinud..

Sel ajal, kui ma veel paksu koridoriõhku nautisin, jõudsin Igorile kirjutada ja ta pani autole hääled sisse, et mu kätt hoida. Kliinikusse tõi ta üsna reipas meeleolus abikaasa ja tagasi tulles kohtus ta ratastoolis kärutatavat naist, kes oli näost kriitvalge.

Lõpp hea, kõik hea. Me ootasime veel kaks tundi, andsin kolmandat korda verd ja võisin koju minna. Mida ma muidugi ei teinud, sest Igor viis mu kaubanduskeskusesse, et mind pitsa ja šokolaadiga (mmm valge Lindti kookosešoks) turgutada. Minu muinasjutud on need, mis lõppevad hea söögiga.

"Ja kui nad veel surnud pole, siis arvatavasti söövad nad koos mehhiko ja mereanni pitsat ning Jaanika viib Igori tööle, et hiljem tuua lasteaiast tütar koju."

Kogu protsessi tulemuseks on see, et minuga pole keegi ühendust võtnud, mis sloveenipäraselt tähendab, et kõik on okei. Pole vaja ise helistada, eks. Pidage see meeles!

Aga meie, vot meie käisime eile Zagrebis ja esimene asi, mida Igor ütles, kui nägi enda "punast" Emmaljungat, oli "see on ju roosa". Tegelt? :D Meie vankrivärvi saagast saab lähemalt lugeda SIIN.

Kas näitan beebikraami ka ette? Hetkel oleme teinud kerget shopingut Nextis, H&M-s ning Ikeas. Lisaks mõned teise ringi asjad ja varsti on kõik vajalik olemas. Taaskord kiidan seda, et mul pole siin kaltsukaid, sest muidu oleksin teise trimestri kanaemanduse najal igasuguse mõttevõime kaotanud ja krahmanud KÕIKE viis korda rohkem.

Jaanika

Enne Sloveenias elamist polnud ma suvel kunagi basseinis käinud. Ma ei tea, kas teil on tekkinud Eestis probleeme sellega, et pole kuhugi ujuma minna? Minul küll mitte, sest iga kilomeetri tagant võib kodumaal leida vähemalt sellises suuruses lombi, kuhu saab peotäis eestlasi enda käterätid maha laotada.

Sloveenias on vähe teised lood ning, kui ma pakkusin Ljubljanas Igorile, et läheks kuhugi ujuma, siis ükskõik, mis suunas sõites, tuleb vähemalt tunnike autos loksuda. Pealinnas, meie endise kodu läheduses oli ka bassein, aga miskipärast sinna me kunagi ei jõudnudki..

Siin, kus ma praegu elan, on ka bassein. Hotelli välibassein, mis meenutab just selliseid bassukaid nagu inimesed soojal maal üles pildistavad. Võib vist öelda, et Sloveenia, minu uus kodumaa ongi see "kuum" maa, kuhu inimesed suvitama tulevad. :D

Tänased pildid are powered by minu telefon Samsung S6.

Aastaid tagasi oli hotelli bassein kõigile kohalikele tasuta. Teada tuntud lugu kui inimesi on liiga palju, tekib idee hakata koguma piletiraha. Rahvast on siin alati pigem rohkem kui vähem, kuid endiste aegadega vist enam ei saa võrrelda. Näiteks meie pere piletiraha tuleb ühel korral nii kõrge, et rohkem kui korra nädalas ei raatsi käia.

Täna hommikul läksime varakult, et napsata parimad kohad. Laupäev ikkagi. Igor rääkis vanadest hallidest aegadest, kui oli nädalavahetus ja korraga toodi bassu äärde kolm bussitäit itaalia pensionäre. Neid, kel olid hotelli poolt prii sissepääs. Vaene abikaasa, kes oli too hetk järjekorras kolmas, vaatas märgade silmadega, kuidas kogu see kamp enne teda vapralt väravast sisse astus. See oli siis põhjendus, miks pidin laupäeva hommikul kell seitse luugid avama.

Ma olen mõnda aega testinud kahte Laboratorios Babe päikesekreemi. Ühte neist ehk spreipudelis 200 ml spf 50+ päikesekaitse ostsin eelmise suve lõpus ning teise, 100 ml spf 50+ päikesekaitse losjooni sain ma kingituseks. Tookord valisin spreipudelis variandi sel põhjusel, et läksime perega puhkusereisile ja eelkõige vaatasin, et oleks mugavam kreemi laste nahale pihustada. Ja endale.. endale tahtsin eelkõige päikest ja pruunikamat nahka, et järgmiste suvekiirteni vähe jumekam olla. Lisaks sai suurem pudel võetud sel põhjusel, et lahkelt ülejäänud pere ja sõpru kreemitada.

Hurmi saatis mulle proovimiseks Babe losjooni, mis oli nagu rusikas silmaauku. Nimelt tegin juba varem otsuse, et edaspidi võrgutan nahka päikesega minimaalselt ja kui teen seda, siis tugeva päikesekaitsega. Me ju kõik oleme näinud pilte näonahast, mis on saanud rohkelt kiirgust ja, mis pole? Ka mina olen neid näinud, lugenud ja otsustanud, et kuna vanus on ilus kolm ja null, siis aitab kärsatamisest. :D

Jagan enda kogemusi, kuna valida Babe päikesekaitse losjoon ja, kuna sprei. Mõlemad kreemid on spf 50+ ja täiesti haisuvabad. Täna, basseinitoolil pikutades, pidin ära lämbuma, kui inimesed pihustasid ja kreemitasid endale tavapoodides müüdavaid tooteid - imal ja magus lõhn, mis tõmbas mu ninakarvad krussi. Seega inimesed, kes ei talu tapvaid lõhnu või on allergilised, mõlemad kreemid on hüpoallergilised, mineraalõlide vabad ja täiesti lõhnatud.

Spreipudelis toodet on parim pihustada just TEISTELE, mitte nii väga endale. Ma kujutan ette, kui meil on lõpuks kolm last (pluss Igori õde aegajalt ning me ise), siis ma ei viitsiks küll tuubis kreemiga mässata. Pealegi see Babe sprei imendub momentaalselt! Tegin kiirest nahale imendumisest ka instagrami video Horvaatias.

Losjoon meenutab tavalist päikesekreemi, aga pole nii tihke ja õline. Nahale tuleb seda kauem määrida kui spreid, aga väga mugav on iseendale seda kanda. Eriti just näonahale. Mina andsin mõlemale lapsele tuubis toote kaasa, kui nad käisid klassiga/ lasteaiaga reisil ja pidid päikesekaitse võtma - väiksem pudel ja hea ennast kreemitada. Muidugi peale nooremat tütart oli kreemi ava ja kaas täis plätserdatud. :D

Ma rumala peaga suutsin ennast lõpuks ikka üle päevitada.. kandsin ohtralt päikesekaitset kõikjale.. peale jalgade, mis on tuntud ka kui paik, mis ei päevitu eales. Kuna ma saan ainult selili lesida või paremal küljel, läksin esimest korda elus koju põlenud jalgadega. Rind, õlad ja nägu mul isegi ei õheta. :D

Täna oli üks nendest päevadest, mil ma südamest nautisin rasedust ja üks paljudest päevadest, mil mõistan, et olen õnnistatud enda suurepärase perega. Käisime Igoriga kordamööda ujumas ja pikutamas, mina muidugi rohkem puhkamas kui tema. Hommikul lõhnas basseini ümbritsev park nii kargelt (meenutas septembrikuu päikesepaistelisi hommikuid) ja mõnusalt, et raske oli eluga mitte rahul olla. Muuseas, mingi hetk avastasime, et laste veepudelitele olid kirjutatud sõnumid ning üks nendest, mis meelde jäi oli - "the more love I give, the more love I have" (M. Bay). :)

Jaanika

Ma jumaldan õhtuid. Aeg, mil saab päeva toimetustele lõpu teha ja nautida rahulikku aega mõeldes päeval toimunule. Ma olen omamoodi ööbik ja ka varajane laululind. Aastatega on minus kasvanud vajadus ärgata vara, et kasutada võimalikult praktiliselt hommikutunde. Sinna alla käib kasvõi mõnusalt veedetud aeg kohvitassi taga blogisid lugedes, mille väärtust on raske üle hinnata. Teinekord kasutan varajasi hommikutunde vaikseks mõttetööks, sest samamoodi nagu õhtulgi, on hommikune vaikus hindamatu.

See suvi on kuidagi teistmoodi. Ma ei tea, kuidas teiega on, kuid mina jagan iga uue aasta algusega iga kuu omamoodi pildiks. Jaanuar on selline tasane pikk kuu, veebruar rohkem valgusküllam külm kuu, märts omamoodi hall ja vihmane, kuid soe, aprilli näen päikesekiirtest pungil ja maid sooja ning põskipaitavana. Iga kuu on asetatud omamoodi kasti koos kirjelduse, pildi ja ootustega. Sel aastal või pigem hetkel ongi erinevus selles, et suvi oleks justkui kevade pikendus, jäädes minu jaoks lahti mõtetamata. Imelik kuidagi.

Juunikuuga said lõpu mitmed tegevused. Annekas jättis hüvasti lasteaiaga, mis tähendab, et sügisel läheb ta esimesse klassi. Minu pisike beebi ja kooli! Keeldun seda uskumast, sest polnud ammu, kui ta tuli meie ellu.. või oli? Olen seadnud lootused, et tänu oktoobris sündivale pojale suudan anda beebitiitli järgmisele ja viimasele lapsele ning ei tõtta esimesele võimalusel tütre suunurgast putru pühkima. Kuigi mul on kahtlus, et kanaemandus kestab nii kaua kuni kannan ema tiitlit.

Neti läheb sügisel neljandasse klassi ning mõned nädalad tagasi tõi ta uhkusega koju tunnistuse koos diplomitega. Tal on erakordselt nutikas mõttetöö, mis puudutab matemaatikat ning armastab üle kõige kunsti - tunnistusel kaunistasid neid aineid ka vastavad hinded. Ma olen tähele pannud, et ta on alati tõeliselt uhke sooritatud tööde üle, isegi, kui pole saanud maksimaalse tulemuse. Leian, et eelkõige tuleks rõhuda ainetele, milles lapsel on annet (pead, tugevust, huvi?) ning näen, et just seda rada ta lähebki. Kuigi mõistetamatu on, kuidas tal spordiga nii head suhted on. Mul hakkab kõhus keerama, kui mõtlen, et peaksin kunagi kasvõi ühes kehalise kasvatuse tunnis veel osalema. :D

Kirsiks tordil tuleb Igori töövahetus! Ettevõte jääb samaks, kuid töö, mida ta hakkab tegema on suur samm edasi võrreldes praegusega. Ma olen nii uhke tema üle, et ta on lõpuks suutnud leida endas tahet näidata potentsiaali. Mina tean kõiki tema parimaid külgi ja hea on tõdeda, et talle anti võimalus ennast tõestada. Olen rohkem kui kindel, et ta üllatab veel paljusid.

Kaks tüdrukut. Kaks pilti. Anneka lasteaia lõpetamine ja Neti gümnastika võistlused. Kaks tegevust, mis jäid sel aastal viimaseks.

Muuseas suveõhtud on ideaalsed sarjade ja filmide nautimiseks. Lapsed vaatavad maeiteamitmendat korda Harry Potterit ja mina teen lõpu mõned aastad vahele jäänud Downton Abby'le. Minu meelest on sarju just nii kõige mõnusam vaadata, ilma, et peaks iga nädal uut osa ootama. Usun, et nõustute. :)

Jaanika

Ma ei tea, kas te usute, aga mul oli täna terve päev soov kirjutada blogijatest. Eelkõige selles võtmes, milliseid blogisid loen ja, milliste blogide lugemise olen teatud põhjustel lõpetanud. Loomulikult nii, et jätan välja viited ning lasen teil enda mahlas haudida, kas nüüd räägiti minust või..

Mõtlesin kogu talveriiete pakkimise ja pesu triikimise, organiseerimise ajal sel teemal (and god knows KUI palju pesu mul oli). Mul on eriline suhe kodutöödega, et unistan ennast selleks ajaks kuhugi mujale, peaasi, et pilt minust triikimislaua taga ei paistaks liialt reaalne.

Aga miks üldse kirjutada blogidest. Tean, et mingi põhjakihi mudakala* postitust sellest poleks tulnud, vaid pigem soovisin analüüsida enda valikuid. Miskipärast eelistan alati teatud blogisid ja teatud blogisid mitte kunagi. Ja ma loen neid palju!

Kodutööde lõpuks õnnestus mul peale sattuda postitusele, mis võttis vaevaks kommenteerida käputäit blogisid ja mul oli kerge oksemaitse suus. Seal ei räägitud isegi minust, aga.. kujutasin ette, miks oleks hea idee jätta taoline postitus tegemata.

Ma ei mäleta, kes see oli, kes kirjutas, et blogijad on kui pisike kommuun, mis peaks kokku hoidma. Jumal hoidku, kui vähe ma taolisest avaldusest arvan! Täpselt samamoodi nagu ma ei pea enda südamesõbraks kõiki fotograafe, sel ainsal põhjusel, et meile meeldib kaameraga klõps-klõps teha. Arvan, et taoline ütlus peaks käima ikkagi tõeliste sõprade kohta ning mul on hea meel tõdeda, et saan anda sõbratiitli päris mitmele bogijale. Kuid mitte põhjusel, et me blogime, vaid põhjustel, miks kaks inimest üksteist sõbraks peavad. Väärtushinnangud, maailmavaade, huumor ja see miski x-faktor.

Kuidas näeksin mina ideaalis blogijavahelist suhtlust? Tahes-tahtmata me kuidagimoodi ikka astume üksteise varvastele. Ma ei näe põhjust, miks me ei võiks kirjutada blogimisest sel moel, kuidas seda näeme, laskumata isiklikule tasandile. Olen käinud seal, nõme oli ja piinlik hakkas.

Palju khuulim oleks, kui saaksime kokku ja arutaksime teemal, kuidas arendada ettevõtjate ja blogijate vahelist koostööd. Kuidas ametlikult teenida blogimisega raha. Millest on eetiline kirjutada ja, millest pole. Kõlab ju khuulimalt kui kõrtsutagune klatš, kes on ikkagi roosamanna ja, kes on lillamanna.

Ma ei ole muidugi teab mis konkurendihirmus kirjutav blogija. Seega ma ei kujuta ette, kas blogijad tahaksid jagada teatud ideid ja väärtushinnaguid, mis minu silme läbi oleks ideaalne viis tõsta meie mainet** ja võimet teenida kirjutamisega.

* teiste blogijate teemadel toituvad blogijad

** olla teadvustatud rohkem kui huulepulga eest tootearvustuse kirjutajad

Oli aeg, mil ma ei arvanud teatud blogijatest suurt midagi. Näiteks Mirjam (crap, she has it all!) ajas mind sel moel endast välja, et sulgesin ta blogi sama kiiresti kui avasin. Briti puhul häiris tohutult see, et mismõttes ta lapse sünnipäeva korraldus on nii ideaalne, samal ajal, kui ma ei suutnud isegi ühte värvi tasse ja taldrikuid organiseerida. Rääkimata lipsukestest ja õhupallidest. Marina tundus nii eneseteadlik, et ma kujutasin ette, et see ei saa normaalne olla. Järelikult on ta ninatark bitch. J ä r e l i k u l t !

Mida see kõike oleks teile minust näidanud, kui oleksin need mõtted enda peast ka siia blogisse kirjutanud? Kuigi ma olen kehv inimesetundja, no mitte kehv, aga pigem selline pikaldane, siis vähemalt oli mul piisavas koguses oidu jätta esimene päheturtsatav mõte kirjutamata. Jällegi, korra ikkagi tegin ja piinlik, oi kui piinlik oli pärast.

Nii, et võtke aega. See oleks minu soovitus kogu selle mulapostituse peale. Andke endale võimalus õppida blogijaid kui inimesi tundma ning isegi, kui arvamus jääb rohkem negatiivseks, leidke endas see jõud mitte otsida ühiseid kaaslasi, kellega koos koguda veelgi rohkem põlgust või lausa viha.

Ja see on täiesti okei, kui teile mu postitus või lausa blogi ei meeldi. Mis küll jääb mõistetamatuks, miks te siin olete, aga kui arvate, et annate mulle veel ühe võimaluse, siis khuul ju.

Jaanika

Me ei ole väga meelsalt kasutanud Igori perekonda lapsehoidjatena sel lihtsal põhjusel, et mulle ei meeldi neile teenusega sees olla. Mitte, et keegi oleks meilt midagi nõudnud vastuteeneks, aga ikkagi.. kui me kuhugi kahekesi läheme, siis valime sellise aja, et tüdrukutel oleks kõht täis, paneme neile pika multika või filmi, mille lõpus on nad valmis edasi voodisse hüppama ja magama jääma. Samal ajal on allkorrusel ülejäänud rahvas, et täiesti üksi nad pole, aga saavad ise üksteise kamandamisega hakkama.

Seega lapsehoidjaid meil siin igal nurgal pole võtta ja, kui õnnestuski tüdrukud kolmeks päevaks ära sokutada, pidime leppima sellega, et Igor on tööl ja kuhugi sõita me ei saa. Mis ei takistanud minul nautida aega, mil mul pole ühtegi titte. Isegi mehe viisin kenasti pealelõunat tööle. Hoidsin tal veel silma peal, et ta tehasesse sisse jalutaks. :D

Eile õhtul ma ei jõudnud veel plaane teha, kuid nii pea, kui olime lastega hüvasti jätnud, teadsin, et selliseid võimalusi ei saa jätta kasutamata. Minu ja kaamera suhe on viimasel ajal olnud nii nadi, et kipun pigem telefoniga pildistama. Telefonist tõmban pildid arvutisse ja hops, täiesti vaadatav ja nauditav kraam. Heh, hetkel peegelkaameraga tehtud pilte töödeldes tunnen küll, et higimull on otsa eest, sest töötlemine on muutunud raskemaks (olen kriitilisem?) ja töö protsess tähendab kõike muud kui instagramis filtreid valida.

Sloveeniaga on tore lugu see, et pole vaja sõita kaugele, et olla vaimustatud, vapustatud jne jne. Vali ainult üks lähedalasuv loss või väike linnake, tipi navisse asukoht ja löö autole hääl sisse. Kogu protsessi juures oli raske ainult see, millist paika valida. Millisesse ilmakaarde sõita? Samal ajal, kui tuhnisin nina arvutis, rääkis Igor vahva loo, kuidas ta käis Žužemberkis vanaisaga dialüüsi patsientide kokkutulekul ja seal oli nii palju süüa, et nad pugisid end vennaga umbes sama suureks kui mina praegu - enamik Igori vahvatest lugudest algavadki "ükskord kui me sõime..". Mul tõusis kulm meetrikõrgusele tema loo peale ja uurisin, kas nad jõid ka kõik dialüüsirahva joogid ära, sest teadupoolest ei tohi nad palju juua ja, kas seal üldse vets oli, sest nad ju käivad dialüüsil.. Igor ei olnud just sillas mu naljadest, aga mul oli hea meel, sest googeldasin Žužemberki ja otsustasin, et sinna ma täna lähengi.

Pakkisin endale selga ainsa riietuse, mis sobib mulle hetkel nagu valatult ehk minu triibuline H&M-i kleit. Jah, ma kavatsen seda kanda kuni kleidist on ainult varrukad alles. Ma pole suur käekoti inimene, aga kaamera on raske ning mõtlesin, et laenaks tüdrukutelt seljakoti. Praegu käivad ju suured inimesed ka seljakottidega, eks? Ja ma ei räägi siin matkasellidest, kelle puhul on matkakott alati andestatav. Igatahes minu valikus oli Hello Kitty ja Charmy Kitty seljakott, mis tähendab, et valisin Neti triibulise koti. Nägin välja nagu pesuehtne triibik.

Kohalejõudmisega läks hästi, kuigi minu usk Sygicu navisse pole just parim peale seda, kui jõudsime kunagi poolteist tundi mägiteedel ekselda. See oli kõike muud, kui tee, kus me pidime sõitma - isegi mina, kui autojuht tol hetkel, olin näost roheline.

Parkisin edukalt Žužemberki lossi kõrvale. Edukalt tähendab minu ja Sloveenia külakeste kohta seda, et auto on edukalt asetatud sel moel, et ei tohiks äratada politsei tähelepanu. Mitte seal, kus vaja, aga parajalt seal, kus vaja.

Kes veel käib kolmapäeva lõunal turisti mägimas? Mitte keegi! Mul on poppide turistikohtadega selline armastan-maloodanetsakärvadsiinsamas suhe. Oleks kena, kui ei peaks trügima ülejäänud saja inimesega, et näha ühte pisikest vaadet või ausammast. Enamasti neid kenasid olukordi nii lihtsalt ette ei satu ja siis tunnen ennast nagu viimane loll, et ma üldse ronisin paika, kuhu tahavad KÕIK ronida. Seekord oli lugu vastupidine. Ilmselgelt olid kõik selle regiooni külastajad hoopis Dolenjske Toplices basseinirõõme nautimas ning sain põhimõtteliselt üksinda lossi varemetes turnida ja pildistada.

Ma ei hakka kirjeldama, kui muljetavaldav Žužemberki loss oli. Vaadake pilte ja näete ise.

Peale lossihoovis uudistamist, otsustasin piiluda lähemalt, mida see pisike linnake pakub. Ma olen see, kes suurima heameelega pigem kolab linnas ringi ja hingab sisse tänavate elu ja olu. Ilmselgelt mitte inimestele mõeldud lossiäärne trepp, oli just see, kuhu pidin minema. Minu emotsioonid tol hetkel - NII ÄGE! Trepp oli poolenisti lagunev ja kinnikasvanud, aga siiski piisavalt kõnnitav. Sain trepilt veel mõned pildid vaatega linnale ning taaskord hingasin suure sõõmu kohalikku unist hõngu.

Räägin teile veel ühe toreda loo Sloveenia väikelinnadest. Ütleme nii, et te lähete tutvuma tänavatega. Te kõnnite kitsastel tänavatel, mida ümbritsevad pisikesed romantilised vanad majad. Tänavatele on pargitud uhked autod. Korraga näete enda kõrval traktorit ja korraga pole te enam linnatänaval, vaid otse talu hoovis. Üle tänava jooksevad kanad ning ketikoer hakkab laisalt teie poole haukuma. Ninas on tunda vänget sõnniku aroomi. Kõnnite edasi ning aiale on toetunud kohalik talumees, kes krõllab enda peast silmamunad välja, kuid ütleb teile viisakalt tere. Te astute mõned sammud tagasi ning olete taas linnatänavail.

See on Sloveenia.

Kuna tegemist on siiski ka grammikese võrra raseduspostitusega, on mul teile hea meel teada anda, et kogu Žužemberki külastuse ajal, käitus kõhuelanik väga viisakalt ja uinus. Alles sel hetkel, kui hakkasin järgmisesse linna sõitma, otsustas ta anda endast märku. Ka kogu aja eest, mil ta magusasti magas. Ehk siis tamp oli kõva. Ikka mehemoodi.

Aga ma jooksen nüüd abikaasale järgi. Teate, kui ma pakkusin talle, et viin ta tööle ja tulen pärast järgi, et me võiksime kahekesi rahulikult kasvõi tähistaevast vaadata, küsis ta, kas ma teen seda ainult sel põhjusel, et me mäkki läheksime. Ma ei mõista, mida ta arvab, et ma olen mingi rase ve..

Jaanika

Kui see aasta on blogijate seas beebibuum, siis eelmine aasta kulges abieluranda sõudmise tähe all. Pole imestada, et vaikselt hakkab tilkuma esimese aastapäeva postitusi. Vaadates kalendrisse, siis täpselt samamoodi on ka meil. Varsti, varsti ehk siis 15.augustil.

Nii kaua kuni ma ennast mäletan, oli mul suur ja õhuline unistus elu armastusega abiellumisest. Number üks - parim mees maailmas, number kaks - kõik vajalikud inimesed meie ümber ja number kolm - rohkelt süüa ja juua. Võin vihjena öelda, et KÕIK oluline oli tehtud. Ja uskuge mind, ma pole teps mitte kergesti rahule jääv.

Samas ma polnud kunagi mõelnud sellele, missugune on esimene päev olles abielus. Või teine. Või kolmas ja nii edasi. See on ju nii, et abiellud ja siis on happily ever after, eks? WRONG! See oli täpselt-umbes peole järgnenud päev või ülejärgmine, kui ma nutsin lohutamatult, sest tundsin ennast nagu lõksu püütud hiir. Tõsiselt, arvasin, et peale sõrmuste vahetamist, andsin ka igasuguse vabaduse ja nüüd võib mu abikaasa, igavesti hell ja hea inimene, näidata enda tõelisi külgi.

Ütlen vahemärkusena seda, et minu vabadus ja iseseisvus omavad sügavat tähendust ja see, et me elasime Igori vanematega koos, tundsin ennast mõnes mõttes väärtusetuna. Too hetk pidin ennast kokku võtma ja ootama, sest teadsin, et see pole igavene olukord. Polnud küll kerge.

Rääkides veel pulmapäeva unistustest. Loodan, et ma pole ainus, kes on noh seda.. seda allkirja harjutanud. Noh, juba siis, kui tulevane abikaasa pole põlvele laskunud.. Mina kritseldasin terve kaustiku tagakaane Igori perekonnanime täis ja, kui oli aeg anda esimest korda uus allkiri registreerides. eee.. siis mul võttis ikka mõnda aega, et end koguda ja tuletada meelde, missugune see krõnks seal kaustiku kaanel oligi.

Aga nüüd meie abielu madalseisu kohta, mis saavutas tipu eile õhtul.

Päeval on siin megakuum ja alles pimedas saab aknad ja rõduukse avada. Pimedas tulevad isegi telekavalguse peale tuppa igasugused satikad ja eile õhtul lendas sisse hiiglaslik ööliblikas. Igor püüdis ta seinalt kinni ja järgmine hetk oli see, et kui mu abikaasa tahtis, et ma tunneksin enda kannil, kui pehmed on ta siplevad tiivad. Ainuke, mida mäletan edasi oli see, et kiljusin ja karjusin Igorile:

"DIVORCE! DIVOOOOORCE!"

Veidi solvunud abikaasa lasi ööliblikal minna ja porises, et miks ma niimoodi teda lahutusega ähvardan.

Nagu ikka, tahaks esimesel tähtpäeval teha abikaasale erilise kingituse ja hetkel liigub mõte Kukupesa toodete, ehk mõne ilusa tähendusliku pildi, poole.. Mida olete teie abikaasale kinkinud?

Jaanika

Esimesel trimestril kaotasin usu sellesse, et rasedust on võimalik mingi nurga alt nautida. Ainsad mõtted, mis lapsekandmise vähegi mõnusamaks tegid olid see, et ka elevanditiinus pole igavene ja mingi hetk tuleb rõõmus hetk ning saab sünnitada.

Teine trimester saabus küll "kui vaja pistan kõik söödava nahka" isuga, kuid energia üleküllus, pisikesed müksud kõhus, armas kõhuke ja särav jume tasakaalustasid negatiivsed pooled. Võrreldes aasta algusega, mil sulgesin blogi ja kogu üldtunne kaldus sinna jaanalinnu ellushtumise poole, tundsin, et tulevikul on rohkem jumet kui kunagi varem. Ehk siis life is good.

Pean tõdema, et kuldne teine trimester on läbi saamas ja võin tuua mõned võrdlused. Magus õhtust hommikuni uni on asendunud õhtust hommikuni voodis siplemisega. Isu millegi hea järele (vahepeal olid mul murelid, kõvad nektariinid ja kirsstomatid teemaks) on asendunud isutusega. Ma söön kõik toidukorrad, kuid mis elu see on, kui toidu söömine võrdub justkui kruusa järamisega.

Poja müksud, mis tõid mulle alati hea tuju, on asendunud hirmuga, mil jälle hakkab peks pihta. Ta on enamasti ärkvel siis, kui heidan pikali ja magab, kui liigun ringi ja kõht õõtsub. Minu unetusele pole kaasa aidanud see, et praegu ta ei taha üldse magada ja üleeelmisel ööl, mil sain kaks tundi und, mängis ta kukerpalle tehes trummi KOGU ÖÖ. Ma ei tea, kas loodetel on küünised, sest külili pole võimalik olla. Täpselt selline tunne nagu mingi rott üritab kõhunahast läbi kraapida. Isegi, kui keeran tagasi selili, tunnen pikalt seda kohta, kust ta just üritan endale teed maailma luua.

Peale viimast nädalat tunnen nagu elu beebiga hakkas pihta. Päris mõnus harjutamiseks ja meeldetuletamiseks, kas pole.

Ja nüüd selle juurde, miks minus peitub oskus vihata inimesi ja puudub vajadus seda varjata.

Sloveenia suvi on nagu Sloveenia suvi ikka. Päeval 35 kraadi, ööseks heal juhul langeb sinna 25 kanti. Hea nipp eestimaalastele - kui õues on palav tuleks sulgeda aknad, katta kardinatega ja avada alles, kui on pime. Abiks ikka, kui kliimat pole.

Meie teeme just samamoodi ja see on parimaid viise ülikuumade suvepäevade üleelamiseks. Aga kujutage nüüd ette, kui olete kinniste uste-akendega toas terve päeva passinud, oodates õhtut (päriselt-päriselt õues on nii kuum, et on puhas rumalus välja minna), mil saaks värsket ja jahedamat õhku nautida. Juhtub aga see, et üks naabrimees (edaspidi tross) otsustab panna põlema hunniku värsket muru, oksi ja lehti ning tossutab üle terve oru.

Kas aknaid saab lahti teha? Ei saa.

Kaua aknaid ei saa avada? Seni kuni õues on toss.

Kaua on toss õues? Viimaste kogemuste najal kuni hommikuni, mil hakkab uuesti kuumaks minema.

Aga kui natuke ikka aknaid avada? No siis istud toas selle tossu sees, mida üks tross otsustas tekitada.

Ma pole kindel, kas kättemaksuks või on trosslus nakkav, otsustas ka järgmine naabrimees samasuguse lõkke teha. Mille järel jooksis õue seda tossavat hunnikut mullaga katma kolmas naabrimees (loe: ingel). See polnud veel kõik. Esimese õhtu tross arvas heaks ikkagi lõke tulele puhuda ning jätta see taaskord tossama.

Tundes uuesti suitsuhaisu ninas ning joostes aknaid ja uksi sulgema, nutsin nagu väike laps. Eelmisel öösel magasin tossuses rõdutoas vaevalt kaks tundi ning järgmisel päeval sõitsin kiirteel Ljubljanasse, viisin ämma haiglasse, kõhtusin sõbrannaga ja sõidutasin meid tagasi. Mul polnud päeval hetke, mil oleksin tahtnud tikkudega silmi lahti hoida, kuid peale kuuma päeva ootasin jahedat õhtut rohkem kui kunagi varem..

Ma südamest vihkan, et see tross oma perekonnaga siia kolis, sest peale kogu tossamis-trossamisloo, ajasid nad maja alumisest korruselt minema maailma armsaima perekonna, kelle noorim tütar mängis meie lastega. Igor käis eile maja omaniku juures olukorrast teada andmas (see perekond on üürnikud) ja, kui sellest pole abi, lähen isiklikult kogu hiilguses ja magamatuses situatsiooni lahendama.

Mitte, et ma viitsiks trossidega jaurata. Pigem heegeldaks lõpuni beebiteki, mille tarvis eile linnas lõnga jahtisin. Saate aru. Ma ostsin kolme värvi suvalist lõnga kaks aastat tagasi. Ja saate aru! Ma sain uuesti neid samu värve ja lõngu. Käsitöö maailm on ikka nii LOCO. :D

Samas elul pole viga, kui märgata eredamaid hetki päevas. Näiteks see, kui ostsin Igorile karbitäie suuri ja mahlaseid glasuuriga pontšikuid Ljubljanast ja aitasin tal sealt mõned süüa. ERITI tore on see fakt, et nii häid sõõrikuid ei müüda kuskil meie lähedal ja puudub võimalus end põssaks (põssamaks?) järada.

Muuseas täna on tunduvalt külmem ja tunnen jõudu teile lasteasju pildistada. Now how great is that! :)

Jaanika

Tänks, Sloveenia ilm, et tõmbasid kraadid korralikult jahedaks ja lasid vihmavee kraanid valla. Rasedad ja muidu põdurad saavad end kasvõi mõneks päevaks inimesemoodi tunda. Ja näedsa! Ma suutsin isegi beebiriided läbi pildimasina blogisse tuua. Topeltrõõm!

Näitan ja kirjutan seekord beebiasjadest, mis on meil olemas ja kasutan enda blogi mugavalt selleks, et panna kirja, mis meil veel puudu on.

Riided

Tegin Nexti tellimuse ja ma olen väga rahul kõige üle, mis pandi postikotti. Taaskord tuli pakk kohale kahe päevaga ning see toodi mugavalt kodu ukseni. Nextist võtsin:

- 3 tudukombet nr 56

- 4 lühikeste käistega bodi nr 56

- 4 tudukombet nr 62

- puuvillane tekk

- 5 paari sokke

Ma vaatasin ka muid riideid peale komplektide, kuid võrreldes üksiktoodete hindu, on tunduvalt mõistlikum võtta mitu asja koos. Lõpuks tuli hind odavam kui H&M-s ja minu silm arvab, et Nexti kvaliteet on tükati kobedam.

Mul on kooohutav beebitekkide obsessioon ja võin garanteerida, et Nexti puuvillase tekiga on rahulolu saavutatud. Okei. See kõlas veidralt, aga milleks varjata enda imelikke külgi. :) Tekk on mõnus ja pehme nagu puuvillane materjal ikka ja parajalt suur, et sobib voodisse, turvahälli, vankrisse. Mina valisin valge värvi ja nüüd mõtlen, kuidas ma seda ka edaspidi säravana hoian.. nimelt ma olen see pesija, kel valged riided kipuvad hallikaks tõmbuma.

Heameelega oleksin Nextist KÕIK riided tellinud, kuid seal polnud pikkade varrukatega bodisid, mida saaks eest sulgeda ja alt kinniseid pükse. Seega läksin ma järgmisesse poodi, kust saab triibulise maniakk vajaliku - H&M.

- 4 pikkade varrukatega eest kinnitatavat bodi nr 56

- 2 paari kinniste otsadega pükse

- 1 õhem õuekombe

- 1 nööbitav kampsun

- 3 salli

- 1 t-särk

H&M on samuti see tore pood, kust saab asju soetada komplektis. Mulle küll ei meeldi need "newborn setid", sest pooled riided sealt pole minu meelest üldse nii kvaliteetsed ja mugavad kanda (riietada). Näiteks mingid vannimütsid, alt lahtised püksid ja paadikaelusega bodid. Vaadates riiete materjali, siis sellistes komplektides on olukord palju nirum.

Sellegipoolest saab H&M-st korralike riideid kahestes pakkides. Mina võtsin nr 56 suurus pikkade varrukatega bodisid. Materjal on pehme ja tugev (silm tunneb ära, kas kvaliteetne või pehme lödi, mis vajub esimese pesuga laiaks) ning, mis kõige olulisem - bodi saab kinnitada eest trukkidega. Pisibeebide puhul pean seda mugavust oluliseks.

Kampsuniga oli tore lugu. Kutsusin Igori, et ta aitaks valida mul sinise ja halli kampsuni vahel. Lõige ja materjal sama, hallil kampsunil küll kootud tähed peal. Abikaasa valis välimuse järgi halli, kuni me mõlemad märkasime hinda. Sinise eest taheti 7.90 ja halli eest 14.90. Eee. Sinine käis küll. :D

Kui me viimati Zagrebis käisime, mõtlesime, et hüppame ka Arena Centri kaubanduskeskusesse. Seal on umbes kaks korda suurem H&M kui meie linnas. Nojah. Suurte inimeste riideid oli seal tõesti rohkem, kui mitte laste omasid. Aga kuna me juba läksime ostma, siis ikkagi võtsime mõned riided. Igoril vedas ja ta sai pisar silmanurgas pojale ta esimese Metallica särgi valida. :D Mina leppisin bodide, sallide ja 2-paari pükstega. Need sinist värvi püksid on täpselt nagu vanaisa vanad püksid hahahaha.. ideaalne maamehe stiil. Peaks vist ühe ruudulise flanellist särgi ka muretsema!

Brändipoodides shoppamine on eriti meeldiv just sel põhjusel, et valikus pole ainult ämblikmehed ja barbid, vaid saab valida piltideta tooteid. Mõni armas loomake mind ei häiri, aga veel parem, kui on puhas värv või huvitav muster.

Beebiriietest on puudu veel:

- õuekombe

- mõni püksipaar

- õhem nööritav müts

- paksem müts

- veel mõni tekike ehk..

- komplekt beebi koju toomiseks

Mis puudutab seda viimast ehk riideid koju toomiseks. Põhimõtteliselt võiks ju võtta vajalikud esemed olemasolevast, aga ma mõtlen, et ostaks ühe erilise, mida hiljem alles hoida. Nextist (kuu tagasi) ja H&M-st ma ühtegi meeldivat ei leidnud, kuid nüüd piilusin uuesti Nexti lehele ja kurjam neil on juba sügiskaupa. Kui nad väiksemas summas tellimuse eest postikulu ei tahaks, siis ostaksin selle rebasega komplekti. Mnjah. Loodetavasti pakub Okaidi, C&A või mõni beebipood seda va erilist.

Voodipesu

Ma ei hakanud voodikraami pildistama, näitan neid, kui saame kunagi voodi püsti pandud. Enamik asju ostsime Ikeast ja no kui armsad on neil komplektid. Tekk on meil tüdrukutest alles ja voodi saime Killult, kelle käest tuli ka uhke roosa Emmaljunga.

Mööbel.

Üks kena kummut oleks tore, kuhu paigutada beebiriided, mähkmed ja kõik muu vajaliku. Pakun, et teeme enne okoobrit veel ühe Ikea külastuse. Ma ei ole suutnud välja mõelda, kas osta ka mähkimisalus või kasutada enda voodit..

Vanker ja turvahäll

Meil on Emmaljunga Smart Duo Combi komplekt. Turvahälliks valisime Maxi Cosi Pebble' ja sinna juurde ostame ka Quinny Zappi raami (järelturult). Ma ei taha küll beebit pikalt turvahällis sõidutada, kuid vahel on hea rattad alla lüüa, et mitte käsi kurnata.

Kosmeetika

Eelmisel aastal ostsin tüdrukutele Babe dušigeeli ja šampooni ning need hakkasid tasapidi otsa saama. Babe saatis mulle täienduseks ühe väiksema pudeli duššigeeli ning ma usun, et suuremat kogust pole vaja. Enamik ajast ma küll pesen veega, aga on hetki, mil geel on asendamatu. Lisaks sain kingituseks mähkmelööbe ravimiseks mõeldud kreemi. Heh, sain kreemi juba korra lastel proovida ja järgmiseks päevaks oli probleem kadunud. Sobib. :) Ma loodan, et meie pojal on nahaga kõik korras, kuid igaks juhuks on olemas ka Babe niisutav kehapiim - tüdrukutel on see alati kareda naha ja sügeluse korral aidanud. Mul on tunne, et teen augustis veel ühe tellimuse ja, mida ma endale kindlasti tahan on niplikreem.

Muu

Vana hea sõber ehk Aventi rinnapump - see asendamatu tegelane on olemas. Pudeleid me ei osta, sest kui häda on käes, siis on rinnapumba komplektis kaasas ka pudel (pöidlad, et ei lähe!) ja piima saan endalt. :D Ikeast saime suure saunarätiku, hunniku lapikesi ja pisikesi käterätikuid, millega igast jampsi pühkida.

Teen ühe pika nimekirja kõigest, mis puudu ja võiks beebi tulekuks olemas olla:

- turvahäll

- Quinny Zapp

- ~~õuekombe~~

- mõni püksipaar

- ~~õhem nööritav müts~~

- ~~paksem müts~~

- veel mõni tekike ehk..

- ~~komplekt beebi koju toomiseks~~

- imetamis rinnahoidjad

- mõni paar granny panties

- ~~sidemed~~

- ~~rinnapadjad~~

- ~~erinevad lutid~~ (kolmas ja viimane laps, kas saame luti kasutusele võetud?!)

- ~~mähkmed~~

- ~~niisked salfakad~~

- ~~küünekäärid~~

- kandelina

-lodger bunker või turvahälli kott

- lambanahk vankrisse

- öölamp

Jätan ostmata lamamistoolid ja värisevad asjandused, kuhu laps panna. Lisaks mänguasjad. Ma usun, et ämmal on hunnik mänguasju keldris pakitult ja enamasti tuuakse kingituseks just kõrinaid. Võibolla alla panin sellised asjad nagu beebimonitor ja moosese korv.

Oeh. Saigi vist kõik!

Millised asjad olid teil hädavajalikud?

Jaanika

Unistused. Ma olen alati kindel olnud selles, et elus peab olema mingi eesmärk, mille poole püüelda. See on justkui vahend teavitamiseks ja minu mõttemaailmas ka rahustamiseks, et minu elul on mõtet. Ma ei tea olla liugleja ja ühepäevaliblikas, ma tahan olla saavutaja. Alles sel juhul saan eluga rahul olla.

Tunnistan, et olen alati kerge üleolevusega suhtunud inimestesse, kellega vesteldes mõistan, et neid ei huvita peale eksisteerimise suurt midagi. Nad on rahul oma minimaalse sissetulekuga, neid ei huvita värskelt välja tulnud filmid või raamatud. Nad ei soovi isegi mõnda suuremat linna koduriigis külastada, rääkimata teistest riikidest!

Minu teetassiks pole kunagi olnud selliste inimeste suunamine või nagu mulle endale meeldib mõelda - targutamine. Samas tunnen teatud kahetsust nagu nad laseksid sel üürikesel võimalusel teha kõikvõimalikku raisku minna. Sellistes olukordades üritan sammuda läbi nende rada ja mõelda, mida mina teeksid, kui mul oleksid samasugused võimalused.

Peale analüüsi lõpetamist ja üleüldse teiste eludes sorkimist, olen jõudnud arusaamisele, et sel ajal, kui mina olen enda mõtete ori, tundes lõpmatut vajadust kõike kalkuleerida, analüüsida, panna igat järgmist sammu paika, olen kaotanud võime elada hetkes. Mis kõige jubedam, need inimesed, kes olid minu arusaamade järgi "mõttetud", suutsid nautida pea igat minutit enda elus, tundmata rahulolematust ja pidevat vajadust kuhugi mujale joosta. Need inimesed on minust tunduvalt õnnelikumad!

Hetkes elamine ei tähenda seda, et inimene on leppinud kehvemaga. Võibolla ta ei kirjuta iga nädal üles "to do" nimekirja või ei sea aasta eesmärgiks ümbermaailma reisi, mis ei tähenda, et vegeteerib nagu suvine porgand keldris. Mul on jäänud mulje, et jube popp on pidevalt olla motiveeritud, inspireeritud, unistada suurelt ja veelgi suuremalt, järgida trende, olla iduideaalidele vastav ja jagada enda igat hetke sotsiaalmeedias. Nagu kui sa ei ole nonstop änksi täis ja ei lenda tähtede poole, siis sa oledki (mineviku Jansa) mõistes m õ t t e t u !

Kindlasti mahutaks siia ka veel kolmandaid ja neljandaid näiteid, aga kuna ma olen üks tagasihoidlik inimene, siis saan kõige julgemalt rääkida just sellest, mida olen enda nahal kogenud.

Õnnelikuna tundmine ja hetkes elamine on see, mida mina pean õppima. Või mitte ehk isegi õppima, vaid rahunema maha. Ma pole jäänud ühestki rongist maha, kuigi piinan ennast pidevalt, sest olen lasknud paljusid võimalusi mööda. Kahtlemata olen loomult laisemapoolne, seda pean vapralt tunnistama. Ja pean tunnistama ka seda, et paljude igapäevaste tegemiste alustamiseks ja eelkõige lõpetamiseks pean higimull otsa ees pingutama. See on minu taak, millele üritan suunata rohkem energiat (mis ei tähendaks, et ma võimaluse korral siiski ei valiks kergema tee..).

Jõudes ringiga taaskord unistuste poole, siis saan rääkida sellest, mis juhtub ja võib juhtuda, kui need täituvad. Mõnikord vaatamata sellele, et pole saavutamiseks suurt miskit tehtud. Taaskord enda najal näiteid tuues, saan öelda, et eesmärk ei garanteeri õnnetunde saavutamist, kui puudub oskus nautida kogu teekonda.

Kurvastusega saan kirja panna need read, mis on ületunnistuseks sellele, et olen enda kahtluste ja painavate mõtetega (mitte kunagi rahul olla) teinud haiget ühele kõige kallimale inimesele enda elus. Minu abikaasale. Kogu teekonna ajal, mil ma polnud veel temani jõudnud, arvasin, et minu elus ei saa kunagi olema õnnelikku suhet ja samas pidasin ennast teatud põhjustel seda kõike ilusat mitte väärivaks. Kui mul vaid oleks võimalik minna ajas tagasi ja rahustada ennast maha ja öelda, et sa oled väärt parimat ja sa oled täiesti õigel teel.

Mitte, et ma täna ja praegu oleksin eluterve mõtlemisega. Mul on jätkuvalt probleeme eksiteerida koos enda mõtetega ja sellepärast üritangi panna energiat ka mujale, kui elu eesmärkidesse. Esiteks rahuneda, rahuneda ja veelkord rahuneda. Kõik on hästi. Tegelikult on ka ja ma ei suuda mõista, miks ennast sel moel piinan. Teiseks üritan hajutada arusaamist enda elust justkui ma ei pürgiks kuhugi - mõista, et on hetki, mil peabki elu olema sujuv ja ühel tasandil liikuv. Ka see on täiesti okei.

Eelkõige on minu jaoks vajalik see, et lepin iseendaga ja enda vigadega ja üritan parandada, seda, mis tõeliselt vajab tööd. Kõlab ju raskemalt, kui seada umbmäärasesse tulevikku eesmärgiks uus BMW või suvila? Minu arvates küll. :)

Õnneks on enese tõeline avastamine, leppimine ja parandamine saanud alguse ning mul on hea meel tõdeda, et lisaks enda leidmisele, mõistan paremini kui kunagi varem, kui erinevad me oleme. Käsi südamel, ma saan praegu tunda kadedust nende inimeste üle, kes ei pea vajalikuks pidevalt kuhugi joosta ning oskavad elu nautida. Mina pole veel sinna jõudnud, aga tahan. Väga!

Jaanika

27-nädalaga viin teid tagasi esimesse trimestrisse ning seejärel võtame koos hüppe mitmeid aastaid tagasi (lausa 10!), mil sain esimese lapse.

Sel nädalal tuli mu kehale üks tüüpiline füüsiline muutus, mis enamasti ilmneb küll raseduse lõpus. Lõpus lõpus. Üle pika aja ehk siis alates esimesest trimestrist pole ma näinud "seda" und, mis paneb tööle mu rinnanäärmed. Praeguse raseduse ajal on seda juhtunud lausa kaks korda! Mis on aga une sisuks, et see suudab nii tugevalt mõjutada mu keha?

Esimesest lapsest peale on minusse programmeeritud hirm ebaõnnestuda imetamisega. Maailma loomulikuim tegevus, kuid miskipärast üks suurimaid hirme ja isegi nii suur, et see käis mind aastaid läbi une kummitamas.

Iga kord toimus uni üksühele. Korraga märkan, et mul on beebi ning ma ei mäleta, kuna teda viimati söötsin. Ilmselgelt liiga pikka aega tagasi, sest last rinnale pannes ta imeb hetkeks, keeldub ning hakkab nutma.

Umbes samamoodi läks mu vanima tütrega. Minu rinnad olid küll piimast paistes, kuid ta armastas pigem magada ja oli üdini kehv imeja. Kehv imemine väljendus selles, et ta ei viitsinud/tahtnud/jaksanud imeda nii kaua kuni piima hakkas tulema. Ta proovis, aga kui nägi, et sealt ei tule nii kergelt midagi välja, hakkas nutujorin pihta. Sel moel pidasime ühe kuu vastu, kuni südaööl toodi mulle pakk piimapulbrit, tegin talle pudelisse toidu ning esimest korda magas laps nagu "sisesta maailma magusaim võrdlus".

Tegelikult on ju lool kena lõpp. Laps sõi rinnapiimaasendajat suurima heameelega, kosus armsaks paksuks beebimõmmikuks ning enamasti magas hästi. Ta oli harva haige, alati väga hea isuga ning nüüd on temast kasvanud tubli neiu.

Ma ei tea kuidas, kuid kuidagi jäin mina sinna õnnestumise ja ebaõnnestumise vahele kinni. Täiesti ilma abita tundsin ennast läbikukkununa ja mõnikord kellegi abiga tundsin ennast veelgi halvemini. Näiteks, kui rinnaga toitev ema küsis minult üleolevalt, miks laps pudelist sööb. Kusjuures tegemist polnud viienda eesti lambaga, tegemist oli haritud naisega, kel arvatavasti puudus empaatiavõime. Või oli ta lihtsalt tross. Go figure.

Eelviimane kord sama und nähes hakkasid mu rinnad tilkuma. See oli praeguse raseduse alguses, mil JUBA tundsin hirmu. Ja sel nädalal õnnestus mul uuesti sama teed minna.. Ühe erinevusega! Kui tavaliselt ma ärkasin higise ja õnnetuna, siis seekord lõppes uni sellega, et otsustasin minna imetamisnõustaja juurde ning senikaua sööta last lusikaga. Mis ei tähendanud üldse, et mu rinnanäärmed tööle ei hakanud!

Siit tuleb minu kui eduka tissitaja (teine laps!) ja edutu tissitaja soovitus - palun ärge kommenteerige ema valikuid toita last pudelist (või rinnaga). Enamasti seal taga pole ema valik ning enamasti seal taga on natuke rohkem tööd, kui lapsevanem tahaks hiljem heldimusega meenutada. Ausõna, mind näiteks väga huvitab, kuidas on värskel emal läinud beebi toitmine ja, kas läks lihtsalt või, millist rpa-d ta kasutab. Kuid ma ei uuri. Heameelega kuulan ja räägin kaasa, aga ainult siis, kui sõber soovib enda kogemusi ISE jagada. Punkt.

Eile oli mul naistearsti ja ämmaka külastus. Peale viimast korda napilt kokku kukkudes, tekkis mul hirm ning ma ei julgenud minna üksinda haiglasse. Igoril on uus töö (Igoril on uus töö, jee) ja tema ei saanud päeval kaasa tulla. Polnud midagi teha, kui võtta kaaslaseks Igori vend, kes istus minu ja ülejäänud saja rasedaga vapralt günekoloogi ukse taga. Ma loodan, et nüüd ta vallalise ja vaba mehe maine ei saanud rikutud. :D

27-nädalaga olen juurde võtnud 7 kg. Viimastel nädalatel on isu rohkem kontrolli all, sest kuum ilm ei tekita tahtmist terve külmkapp koos sisuga nahka pista. Mõnikord siiski võtan poest natuke rohkem kui oleks vaja, mis tähendab, et järgmised päevad söön eriti korrektselt. Mitte vähem, aga ei söö liiga kalorirohket toitu. Täpselt samamoodi tegin ka enne rasedust ehk siis minu "cheat day". Ma ei julge rohkem ennustada, kuidas selle va kaaluga läheb, aga soov oleks jääda mitte rohkema kui 13 lisakilo juurde.

Ämmakas jagas mulle hunniku brošüüre ning üks neist rääkis epiduraalist. Sain teada, et Sloveenias saab varakult ette valida epiduraaliga sünnituse ning selleks tuleb enne haiglasse minekut kohtuda anestesioloogiga. Ausalt ma väga pikalt sel mõttel ei peatunud, sest olen päris kindel, et sünnitan sama kiiresti või pigem kiiremini kui viimane kord. Mis kõige "mõnusam", mul pole ükski lapseootus läinud üle aja, sünnitus on alganud iseenesest nädal kuni kümme päeva varem. Mul on siiani korra tulnud paanika sünnituse suhtes, kuid pigem olen sellise "let's get this shit done" suhtumise.

Igor läheb augustis perekooli. Ma eeeeriti ei viitsi kaasa minna, aga kui nad näitavad ka haiglat, siis isegi võiks. Huvi oleks näha sünnitustuba ja sünnitusjärgseid tube.

Haha ja siin on tüüpnäide minu võikust. Kui mul teinekord läheb õhtul kõht tühjaks, siis tähendab see, et pean minema alla korrusele kööki. Suurt kunsti ma seal teha ei taha ning valmibki taoline lihtne kõhutäide. :D

Jaanika

Ma ei mäleta enam, kes oli see sõber, kellega arutasin raseduse ja blogimise teemal. Igatahes minu mureks oli see, kas mul üldse tasub kirjutada rasedusest. Ehk kipub liiga hädaldamiseks? Mõttele sain ainet ühest blogist, mille autor oli rase ja mulle tundus, et iga tema postitus on ülitäpne kirjeldus kohutavalt kaootilisest elust. Muidugi iga postituse lõpetas ta sellega, kui äge tegelikult kõik on ja ta üldse ei stressa, samal ajal, kui MINA läksin lugemise peale peast halliks.

Mõtlesin, et mis juhtub, kui minugi elu on nüüd pea peale keeratud ja ma ei suuda muud teha, kui kiruda kõike ja kõiki. Ja teate, ma ei oskaks isegi sellist situatsioni lõpuks kokku võtta kui - noh, elu! Mis siis!

Tegelikult ma veidike ikka tahaks vinguda. Samas kaeblemine pole kuigi edasiviiv jõud ja mul on tunne, et peale selle, et vingun omaette peas ja veel kirjutan teile ka sellest, siis hakkangi uskuma, et elu on halb. Üritan hoopis sel moel mõtted kirja panna, et leida halvas miskit head ja, kes teab ehk annan mõtteiva ka mõnele teisele kaeblejast rasedale.

Kaeblen nüüd selle üle, et tore teine trimester on läbi saanud ja alanud on kolmas trimester koos veelgi mahlasemate toredustega. Ma ei jõua käia poes, ma ei jõua käia õues lilli kastmas või teises majas aknaid avamas, ma pole võimeline köögis süüa tegema, enamik ajast ma ei jõua enda voodist kaugemale. Ma olen nagu üks suur hunnik shhitta ja sellesamuse häda.

Tore on see, et mu tütred on korraga kenake maad iseseisvunud. Mis sa ikka peale hakkad, kui pole kedagi, kes su suunurgast putru pühiks! Alles sel talvel olin ma üsna hämmingus, kui vähe on nad suutelised meelde jätma ja rutiinist kinni pidama. Mis siis, et selliseid tegevused nagu hambapesu, juuste kammimine on igapäevased iidamast, siis pidin ikkagi neile meelde tuletama. Nüüd, kui ma olen enamiku ajast hädisena kuskil nurgas värisenud, saavad nad kõik vajaliku veatult tehtud. Lastel on isegi tekkinud huvi võtta rohkem kohustusi.

Peale kõige eelneva olen teinud endaga kõvasti tööd, et lasta kogu olukorda vabamaks, võtta rahulikult ja mitte ärrituda sel moel nagu varem. Tundub, et suurema vabaduse tekkimisel võib tagajärg olla parem kui oleksin arvanud.

Haha, muuseas lapsed on nii agarad, et leiavad keldri külmakirsust endale jäätist ja toovad mulle ka. Viimati oli uks nii kõvasti kinni olnud, et Neti kutsus teised tüdrukud appi ja kolmekesi suutsid nad ukse lahti kangutada. Meeskonnatöö missugune!

Ausalt ma enam ei mäleta, kuna magasin normaalselt terve öö. See, et käin tunni tagant (pakun) vetsus on täiesti tavaline ja see, et saan ühelt tegelaselt konstantselt näkku, makku ja kubemesse on ka iseenesestmõistetav. Kuid see, et mul pole õrna aimugi, kas olen üleval passinud üks, kaks või kolm tundi ja, kas ma olen vahepeal üldse maganud ja, kui palju ma öö jooksul üldse magan, on tappev. Ei ole ju mõnus, kui veedad mitmeid tunde järjest unesegasena voodis ja ärkad sama värskelt, kui läksid õhtul voodisse.

See, et mu lapsed on igavesti terve öö rahulikult põõnanud, on teinud minust üsna mugava inimene. Kui aus olla, siis mul on raskusi meenutamisega ajast, mil lapsed olid beebid.. Kas nad magasid terve öö või passisin nendega vapralt üleval, ei oma peale kuute aastat enam mingit tähendust. Kuid mul on hea meel, et saan taaskord harjuda ebamugavate öödega. Tänu magamatusele on mul võimalik kasvõi mingil moel ettevalmistada olukorraks, kus uni on suurem haruldus kui tavaliselt. Seega mul on isegi hea meel, et on nagu on.*

*tegelikult on mul veelgi parem meel selle üle, et Igor saab alates lapse sünnist 15 puhkusepäeva võtta ja meiega esimesed nädalad igapäevaselt koos veeta ja me saame rahulikult uue hinge ning elurütmiga tutvuda.

Minu kindel arvamus on see, et lõunamaa on üsna nõme koht sigimiseks. Eriti, kui sa oled terve elu põhjamaal elanud ja isegi kohalikele. Meie endine naaber sünnitas eelmise aastal aprillis või augustis ja põhimõtteliselt nad passisid lapsega terve suve toas. Peale kella kaheksat õhtul oli ainuke aeg, mil nad pistsid nina välja ja läksid jalutama. Igati eluterve suhtumine, sest suvel on siin nii kuum, et igaüks võiks toas püsida.

Meie plaan oli saada laps sügiseks või talveks. Esiteks sellepärast, et ta ei peaks nõnna pisina kuuma taluma ja samas saaksin temaga õues kärutada ja ta tudule panna. Selliseid asju me ei saaks suvel harrastada.

Jõuan nüüd mõttega algusesse.

Põhimõtteliselt kõik see, mis ma postituse algusotsas kirjeldasin, kuidas mul on nii halb olla, on tingitud kuumusest. Ma lihtsalt EI FUNKA, kui olen ülekuumenenud ja minu au on olla see suvine kannataja. Oleksin ju võinud kenasti raseduse talveks sättida ja ennast ülimugavalt tunda, aga mu otsus oli vastupidine, sest tahtsin, et vastsündinul oleks parem. Ja tegelikult mul ka. Nüüd saame kahekesi ringi matkata ja pekki kaotada (kes kaotada, kes koguda). Järgmiseks suveks on ta piisavalt suur ja vähem tundlikum, et pidada suve vastu. Kuigi dear lord, see ei tähenda, et ma ei unistaks suveks külmale maale kolimisest..

Keegi võiks nüüd mulle äikest soovida, sest nii mõnusalt jahutav on siin, kui aegajalt sajab vihma ja viib majadelt katuseid. :)

Jaanika

Minu hirm, et meie maja renoveerimise projektile läheb rohkem aega ja vaeva, kui planeerisime, on tõeks saamas. Ma pole teile kolimisest ja remontimise telgitagusest suurt rääkinud, seega oleks targem alustada algusest.

Aasta alguses hakkas laabuma majaga seotud probleemid ja meil oli lootust saada lõpuks päris enda kodu - ma nüüd veidike tantsin selle laulu järgi.

"Where have you been all my l-i-i-i-fe?"

Oleme Igoriga väga tänulikud, et ta vanemad pakkusid meile katusealust, kuid veelgi õnnelikuks teeb võimalus elada enda kodus enda perega. Pakun, et ma võin rahulikult jätta teile seletamata miks.

Kahjuks pidime ikkagi päris kaua ootama kuni tekkis võimalus majja kolida. Lisandus veel mure, kuidas alustame maja korda tegemisega. Ootame järgmise suveni? Teeme ise toa kaupa? Palkame vajalikud inimesed tööd tegema? Ütlen ära, et meil puuduvad erilised kogemused. Igor oli varem seinu värvinud, mina puitmööblile uue ilme andnud ja sellega meie oskused piirdusid.

Üks otsus oli kindel ja see tuli üsna lihtsalt. Me ei oota kolimisega ja teeme seda enne lapse sündi. Hetkel on kolimise tähtaeg veidi enne meie pulmaaastapäeva ja see jääb muutmata.

Maja seisukord on nii ja naa. Lasime korstnapühkijatel puhastada kõik kütteallikad, varsti pannakse uus boiler, viiakse kööki soe vesi ja vahetatakse paar veetoru. Ja põhimõtteliselt on maja elamiskõlbulik. Toad on sellised, et igal aastal pandi seintele uus kiht värvi, mis hetkel mitmest kohast pudeneb. Pooled põrandad on täiesti korralikud, pooled ei kannata eriti kriitikat - samas kuskilt läbi ei vaju, lihtsalt silmal on veidi valus.

Mõnda aega tagasi otsustasime, et võiks vähemalt meie magamistoas ja lastetoas teha seinad korda ning panna maha uus põrand. Igor tubli inimene hakkas seinu lihvima ja enda arvates lõpetas töö. Kuni tuli kuri Jaanika ja vaatas pisarsilmi, kuidas Igoril ikkagi polnud õnnestunud eelnevat kehva tööd maha võtta. Selles mõttes, et mu kallis abikaasa ei teinud midagi valesti - töö on lihtsalt keerulisem, kui esialgu arvasime.

Arutasime ja otsustasime, et me ei jätka esialgsete plaanide kohaselt. Eelkõige sellepärast, et isegi, kui me üritame ise teha, siis kulutame kokkuvõttes päris palju raha ja aega, saavutamata korralikku tulemust.*

*lisaks ma pole nõus sellega, et teeme kilplast ja lõpuks on tulemus täpselt samasugune nagu alguses.

Eile oli see päev, mil võtsime vastu otsuse kolida viimistlemata majja. Teate, ma polnud grammigi kurb. Muidugi võiks kõik olla sõrmenipsuga superluks ja köögis särav uus mööbel ja, mida kõike veel. Aga isegi kui seda pole, siis olen alati väga rahul, kui jõuame koos Igoriga ühise otsuseni. Isegi, kui see tähendab, et me oleme kuuse** all, aga kurjam, see tähendab, et oleme kahekesi koos kuuse all, ühise meeskonnana. Oh, kuidas ma armastan teda!

**piltlik näide :D

Räägin siis lühidalt ka sellest, mis saab edasi. Sel nädalal parandatakse veesüsteemi, paigaldatakse uus boiler. Järgmisest nädalast hakkab Igori kolmenädalane puhkus, mille jooksul viskame välja ebavajaliku mööbli, koristame ja kolime enda mööbli majja. Viimasena pakime muu vajaliku kraami ja ongi kõik.

Peale jõule ja puhkust peaksid tulema töömehed tube tegema. Alustame kahe väiksema magamistoaga, mille järgneb koridor, köök ja viimasena elutuba. Jätsime elutoa viimaseks, kuna seal on lolli Ivani ahi, mis võtab ühe kolmandiku toast. Väljaaa! :D

Samal ajal saan mina rahulikult tegeleda unistuste köögi planeerimisega. Ee.. ma ei tea, keda ma nüüd petan. Ilmselgelt võib sõna "rahulik" vahetada välja sõnaga "hullumeelse". Mul on kindel plaan lõpetada unistuste köögiga ja see jääb arvatavasti sinna "meil pole piisavalt raha" ja "sellist kööki pole olemas" vahele.

Renoveerimise kõige pikemaks osaks jääb lisaehitus majale, mille arvelt tuleb suurem vannituba. Hetkel on meil duššinurk pisikeses vannitoas. Tulevikku jääb teise korruse väljaehitamine, mille eesmärgiks on see, et igal lapsel on oma tuba. Lisaks kaks vannituba, sest üks on kolme naise peale ilmselgelt liiga vähe.

Seni kuni algavad suuremad tööd, muretseme juurde vajalikku mööblit ja renoveerime mõned vanad tükid. Vot. See oligi lugu, kuidas me remonti ei tee. :)

Jaanika

Mõned postitused tagasi kirjutasin teile, kuidas on mõjunud kuumad ilmad mu rasedusele. Kokkuvõtvalt - kõike muud kui midagi toredat. Enamiku tegusatest tundidest jätan jahedamasse hommikusse või õhtusse ning ülejäänud ajal olen selline mõnus vegetaabel.

Ma ütlen ausalt, et ma pole kunagi veel nii palju netis passinud kui praegu. Telefon on alati mu lähedal, kuid seda ma kasutan kõige rohkem messengeris jutustamiseks, vahel piilun Instagrami ja joovastun Pinterestis. Mõnel õhtul lahutan meelt candy crushi ja hay day maailmas.

Võiks ju raamatuid lugeda, aga peale koerakasvatuse alaste raamatute mind hetkel miski ei huvita. Parimal juhul jään peale mõnda lehte lihtsalt tukkuma.

Väga lage ka ei jõua vaadata, mis tähendab, et löön arvutil kaane lahti ja loen kõike. Enamasti pigem meelelahutuslikku kraami facebookist, blogidest ja perekoolist. Jap, ma olen olnud perekooli lugeja alates sellest ajast, kui enamik mu nooremaid sõpru olid alles põhikoolis. Aastaid tagasi kirjutasin kaasa beebi teemadel, kuid praegu olen suuremalt jaolt ainult lugeja. Käsi südamel, mul pole nii head kraami sinna postitada. :D

Eile õhtul, kui taaskord-taaskord Igor oli peale kahte minutit unenägudemaal ja mina taaskord-taaskord lugesin lambaid, meenutasin olnud päevi. Ma olin kuidagi ärevil ja see vist oli üks põhjustest, miks une saabumisega võttis aega. Peas jooksid terve päeva pildid ja raske oli seda häälekat televiisorit sulgeda.

Mul on selline lugu, et kui tunnen, et midagi on valesti, pean leidma lahenduse enne kui suudan uinuda. Kõigepealt tuleb muidugi leida probleem, mida on teinekord raskem avastada, kui tegeleda selle lahti mõtestamisega.

Igatahes jõudsin arusaamisele, et tuima näoga netis looderdamisega olen välja kaevanud enda koledama poole. Ma ei taha nüüd peita ennast raseduse taha, sest eelkõige inimene nagu iga teine, kuid võin öelda, et olen muutunud tundlikumaks ja sellest tulenevalt ka.. biatšiks?

Pean tunnistama, et mulle ei meeldi paljude inimeste väljaütlemised - need tunduvad mulle labased ja mõttetud ja ainuke, mis mu peas keerleb on see, kuidas neile irooniliselt ära panna. Või läbi lillede vastu vahtimist virutada. Või lihtsalt vaielda ja kiskuda tüli. Minu peas on minu tõde absoluutne ja õige ja ma lihtsalt ei suuda jätta jonni, enne kui olen kellegi ajanud viimasele piirile. Pakun, et inimestega tõuklemine ja neid ärritamine, samal ajal üritades neid valgustada, kuidas nad ikka ei mõika midagi, on üks libe teetass - tore nautida, kuid kuum kraam võib kiiresti endale sülle valguda.

Jeesusmaria, mul pole mingit tahtmist teenida vabariigi esihüsteeriku tiitlit*. Ma ei taha peituda arvuti, interneti ja raseduse taha, kuid ma ei ole ju ainuke, kel on selline probleem olnud? Pole ju raske sattuda mingitesse nõmedatesse vaidlustesse, mis ehk varem poleks isegi kulmu kergitanud? Või leida ennast olukorrast, kus oled lugenud ja lugenud ja mingi haige vajadus on kõike kommenteerida ja jätta endast snap snap, bitch, I know it all muljet?

* irooniliselt lugesin just sellest, kuidas raseduse lõpupoole muutub aju toimimine, mis on tingitud stressist, magamatusest ja hormoonidest.

Kuna ma leidsin endas sellise empaatiavõimetu külje, mis saab liialt internetis hoogu, siis esimene samm oli lahkuda gruppidest, kus on sellised aegaraiskavad vaidlused kerged tekkima. Sõpradega kavatsen ma edaspidigi messengeris juttu puhuda, kuid facebooki scrollimine on mõneks ajaks no-no. Võtan aja maha ka blogide lugemisega ja üritan lõpetada kolme Cesar Millani raamatut. Viimaseks jääb see, et hakkame varsti maja tühjendama ja kolima ning Igoril on puhkus, mis tähendab, et elu saab tiba uue rütmi ja arvutikaas jääb niikuinii kinni.

Ainuke, mis minu meelest arvutiga seoses on üdini positiivne, on see, et ma saan blogida. Võibolla mõned teist, kes te ei ela eestikeelses keskkonnas, olete märganud, kuidas kõne- ja kirjakeele oskus hakkab langema. Tihti tuleb mitu korda mõelda ja kontrollida sõnade grammatikat ja tähendust. Minu eesti keele grammatika on alati pisut longanud ja praegu tuleb see eriti teravalt välja, mis tähendab, et kui ma kirjutan, siis ka kontrollin üle ja uurin. Ja see on arendav. Lisaks saan blogides teha läbi eneseanalüüsi ja inimesele, kellel on peas korraga miljon mõtet, on see parim, mida saab endale lahenduseks pakkuda.

Pardoon kõigile, kes on pidanud peaaegu esihüsteerikuga netiavaruses kohtuma!

Kas teie olete leidnud, et internetis suhtlemine ja aja veetmine toob teis välja negatiivse poole? Kui palju te üldse viitsite või tahate siseneda facebookis, foorumites, blogides kommentaaridesse? Kas olete piiranud enda interneti kasutamist? Kui palju tunnete vajadust tõestada enda arvamust?

Jaanika

Ma olen tasapisi iga nädal postitust veidi edasi lükkanud, mis tähendab, kas tuleb edaspidi olla hoolsam või jääda edasi lükatud päeva juurde. Pakun, et suurt vahet pole - minu fännide mass jõuab oodata, eks? :)

Igoril hakkab homsest puhkus ja kaks viimast päeva on tehases nagu alati hullumaja - lõpetada tuleb viimase auto tootmine ja sellega kaasneb terves tehases iga protsessi lõpuni viimine. Alates kere värvimisest kuni selleni, et auto sõidetakse liinilt välja parklasse. Igatahes eile kestis töö hommikust õhtuni 12 tundi ja täna saab ta päeval paaritunnise pausi, kuid läheb tagasi ja töötab südaööni või veel kauemgi.

Eile ma rääkisin teile sellest, kuidas otsustasin piirata internetis ajaveetmist, kuna rasedus või mingi kolmas faktor, ei mõju mu käitumisele kuigi hästi. Tark inimene nagu ma olen, veetsin eile terve päeva sarju vaadates. Massiline sarjade vaatamine on üks nendest tegevustest, mida ma pole ammu lubanud, sest osad sarjad on tohutult sõltuvusttekitavad ja lisaks pole mul eriti aega ka. Mõndasid kvaliteetsarju vaatan koos abikaasaga.

See oli väga halb idee. Päeva lõpuks oli mul lösutamisest ja arvutiekraani jõllitamisest keha energiast tühi, pea undas ja tuju nii halb kui olla võis. Täna ärkasin varakult ja toimetasin kuni lõunaks tikkus uni peal ja jäin suvalisse kohta magama. Lapsed hakkasid mind otsima, siis ärkasin üles. Samas energiat oli mul mitmeid kordi rohkem, kui eelmisel päeval tühja molutades.

Kokkuvõte - mittemidagi tegemine on üks nõmedamaid tegevusi. Eales!

Muuseas, mul on teile tasuta pakkuda üks tore raseduse tunnus, milleks on tapvalt tundlik nina. Veetsin terve hommiku riideid kapist välja tõstes, sest minu nina järgi haises riidekapp väga rõvedalt. Enamik Igori t-särke viskasin pessu, osad panin tuulduma. Lõpuks leidsin kapi põhjast kilekoti lõngadega, mille ostsin beebiteki tarvis. Avasin koti ja ma ei tee nalja - lõngad haisesid täpselt nagu beebis*tt! Ma enam ei jõua..palun võtke mult see haistmismeel!

Unustasin teile eelmisel nädal rääkida maailma parimast raseduse tunnusest! See on vist kuidagimoodi seotud minu keha lõhnaga või vere maitsega või millegi kolmandaga, igatahes mitte ükski sääsk ei taha minu verd imeda. Õhtul teeme aknad-uksed lahti ja mõni tegelane ikka kolib sisse. Minul pole sellest suurt viga, sest võin rahulikult vaadata, kuidas nad lendavad ainult Igori poole, jättes mind rahule. Ma olen sel aastal saanud umbes 2-3 hammustust. Ja ilmselgelt oksendasid need sääsed oma maod hiljem tühjaks.

Vahepeal, kui mina ei teinud suurt kui haudusin ühte hiiglaslikku üllatusmuna, sai Anu hakkama maailma suurima kangelasteoga ja alates 25. juulist kannab ta ema-tiitlit. Õnnesoovid! Anu tütrekese sünnilugu saab lugeda SIIN.

Enne, kui lõpetan, näitan teile üle saja aasta eest tehtud pilte. Kallis kaamera, anna andeks, et olen sind unarusse jätnud. Tõsiasi on see, et ega kui ei harjuta, pean suure hoo võtma, et fotoaparaadi tehnilisele poolega kaasa jõuda. Õnneks hüva silm on minuga alati kaasas. :)

Esimesel pildil võite näha, mida pidasin silmas "hoovõtmise" all.

Jaanika

Mis värk on õigel ajal blogipostituste avaldamisega? Ma tean, et turundajad loevad statistikast, millal on õige kellaaeg ja nädalapäev suurima vaatajaskonna saavutamiseks. Samas mõeldes endale ja kõikidele ülejäänud nõulaiferitele, kelle reede suurimaks plaaniks on kodune diivanisoojendus, on igakell parim aeg. Pealegi tänapäeval on kõigil telefonid - öelge mulle aeg ja paik, kus te kindlasti ei ava seda? Ja tegemist pole teatri, pulma või matusega.

Eelnev jutt on inspireeritud postitusest, mida ma kirjutan reede pärastlõunal, veidi enne õhtust aega ja, mida kavatsen varsti ka avaldada.

Ma olen jõudnud arusaamisele, mis asi see rasedus on ja ma pole kade tüdruk teiega seda jagada. Rasedus on üks suur PIDU. Esimene trimester võrdub kiire alkoholi kulistamisega, mis tagab tiheda vetsupoti kallistamise. Teine trimester on siis, kui oled üle elanud suurema koguse alkoholi, sul on head sõbrad, kes on karastanud su keha pudelitäie külma veega ja võiks öelda, et sul on isegi täitsa hea olla. Kahjuks pohmelli eest pole pääsu, isegi kui oled võtnud enne magamaminekut mõned valuvaigistid, joonud veelgi rohkem vett, söönud mahlase burgeri ja hunniku rasvaseid friikartuleid, eemaldanud meigi ja korjanud juustest iga viimase kui klambri. Vaatamata kogu eeltööle on kolmas trimester nagu pohmell, mille eest pole pääsu - sa võid ju ette valmistada, aga pohmelli eest põgenemine on nagu raudteerööbastel rongi eest jooksmine. Sa ei pääse enne, kui jõuad eesmärgini.

Tere, mina olen Jaanika ja mul on kolmas trimester. Mu magu ja selg valutavad, ma käin terve öö kolme tilga kaupa urineerimas, mu keha ei anna enam kuhugi välja venitada ja muust ma ei unista, kuid, et pidu ükskord juba lõppeks. Pidu minus eneses peaks rasedusäppi andmetel kaaluma 1350 grammi ja pikkust on tal 35 cm.

Tean, et mu kehas on peale väikese inimese ka rohkelt verd, lootevett ja muud manti, aga selles kahtlen, et raseduse süüks saab panna 10 kg kaalutõusu. Ehk et, ehk et, ma olen kena koguse pekki enda külge keevitanud ja mul on edasiseks kerkimiseks kaks kuud aega. On päevi, mil ma ei suuda enda tagasi hoida, on päevi, mil ma ei suuda ja ei taha süüa ja on päevi, mil ma hoian end vapralt vaos. Eelkõige olen lõpetanud kaalumise ja see on olnud parim abimees end teadmatuses hoidmiseks. Duh.

Igoril on lõppemas puhkuse esimene nädal ja eile saime kätte kaks kastitäit puitu, mis kuluvad maja kütmiseks. Mina ja kummardamine oleme üksteisest sama kaugel, kui mina ja mu veidike liiga pikad varbaküüned (help!), seega kõik peale minu, kes olid täna kodus, käisid puid lõhkumas ja riita ladumas. Mina tegin samal ajal tunnikese lõunaund, kuna terve öö sai taaskord lakke vaadates ja vetsu vahet joostes veedetud. Igor andis kindla ausõna, et ta laseb mul peale poja sündi magada. Miskipärast mul on tunne, et üleval on siiski see, kel on piimamannergud omast käest võtta..

Rääkides taaskord raseda ajust ja selle vaevalisest funktsioneerimisest, siis eile genereerisin suurepärase idee teha lastele nalja. Võtsin kassi sülle ja küsisin vannitoa ukselt, kas nad võtavad Nuru ka vanni. Lapsed ei tahtnud Nuru, meie ülekaalulist musta kassi ja Nuru ei tahtnud vanni. Ta otsustas hoopis ennast ringi keerata ja mulle käpaga vastu vahtimist anda. Nõme nali, eksole! Hea, et enamvähem terveks jäin, sest haav on sügav ja annab siiani tunda nagu silm oleks rulli löödud.

Teate, meil on jäänud veidi rohkem kui nädal kolimiseni. Nagu ma olen rääkinud, siis majal pole suurt häda midagi, vaid aknaid pesta, harjaga ämblikud välja ajada ja enda asjad sisse viia. Või nii me arvasime. Ma olen põhimõtteliselt terve nädala kööki kraaminud ja pesnud ja pühkinud ja mitmendat korda üle pesnud... köök on kõige hullemas seisus! Tundub, et kunagi on sinna mõnus laadung tahma kogunenud (ahi ehk ajas sisse) ja see on kenasti kõikjale ennast laotanud. Isegi külmkappi! Köök on minu jaoks see koht, kus peab läikima, sest muidu ei suuda ma seal ei süüa ega süüa teha. Oh, well. Viimane kord tõmbasin akna eest rohelised ribikardinad, pesin aknad ja lasin valgust ruumi - kohe teine tunne tuli. Ootan nõusolekut vana toolinurga välja viskamiseks (viskan niikuinii, aga tahan vastust, kas keegi teisest majast tahab endale), seejärel keeran köögilaua ruumiga risti, peitsin üle ja kaunistan vaasi lilledega. Kes seda kojusoojust ikka loob, kui mitte ise!

Järgmisel nädalal või ülejärgmise alguses on meile uut ja karvast pereliiget oodata - oh, boy, oh, boy!

Jaanika

Ma ei ole allergiatega suurt kokku puutunud enne kui sain tulevase abikaasaga tuttavaks. Teadsin, et tal on astma, mida tookord mõjutasid ilm, õhus lendlevad õietolmud ja mingi x-faktor, mis tihti pani mind suurt hirmu tundma. Aastatega on ta tervis mitmeid kordi paremuse poole liikunud ning lisaks on ta üle saanud Ventolini sõltuvusest, mis tundus olevat ainus pääsetee temasugusele astmaatikule.

Kui me hakkasime koos elama, nägin, et peale astma on ta ülitundlik teatud kosmeetika suhtes. Üks suurimateks ämbriteks oli minu esimese aastapäeva kingitus parfüümi näol.

Tegelikult peaksin alustama sellest, et ta kaelale ilmusid kaks suurt laiku - kumbki kummalgil pool kaela. Kõigepealt tuli maha pealmine kiht marrasknahka ning mõnikord hakkasid need kohad isegi veritsema. Ta käis küll arsti juures ja, kui ma õigesti mäletan anti kaasa topsik kreemi, mis kahjuks ei aidanud.

Taolised laigud ilmusid ta kaelale mõne aja tagant ning eriti "tore" oli see, kui värsked haavad saabusid täpselt meie pulmapäevaks. Vaeseke!

Kord, kui sättisime restorani minekuks, nägin, et ta võtab peeglilaualt parfüümi ning laseb täpselt kaks sortsu kummalegi poole kaelale. Ma ei olnud kunagi süvenenud, kus ta lõhna kasutab, sest ma ise tavaliselt piserdan riietele ja juustele (mul läheb enda ja laste valmikspanekuks piisavalt energiat, et vaadata, mida tema teeb).

See oli ka viimane kord, kui ta piserdas parfüümi kaelale ning laike pole enam kordagi ilmunud.

Peale pikaajalist "kaelasaagat", võttis meil aega, et leida talle sobiv higipulk või rulldeodorant.

Ma ei olnud kunagi tundnud kedagi, kes oleks sedavõrd tundlik, mis puudutab higistamisvastaseid tooteid. Selles mõttes, et higipulk või roll-on pole kohustuslikud, kuid korralikult higistavale mehele ikkagi vajalikud. Kõik tavapoodides müüdavad eriti mehelikud meestedeodorandid olid kõige hullemad! Alustades sügeluse ja ärritusega ning lõpetades sellega, et ta higinäärmed sulgusid ning Igor pidi minema haiglasse neid tühjendama.. Ei ole tore protseduur, ei ole.

Ta proovis läbi erinevaid tundlikule nahale mõeldud tooteid, isegi naiste omi ning mõnda aega kasutas ka kristalldeodoranti. Kusjuures päris paljud poe "sensitive" deodorandid pole nii õrnad midagi ning tekitasid ikkagi ärritust. Pealegi meile mõlemile meeldib, kui higipulgal on pisut lõhna, sest isegi, kui pesta ennast paar korda päevas (ja Sloveenias tuleb seda suvel niikuinii teha), tekib kerge higilõhn.

Lõpuks jäime pidama Sebamedi meeste rulldeodorandi juurde. Tähendab, see oli Igoril kasutusel, aga minagi aegajalt laenasin. Sebamedi deodorant oli täpselt see, mida olime otsinud - suurepärane tundlikule nahale, kuivas kiiresti ja kerge lõhnaga. Mu abikaasa on Sebamedi truu fänn olnud viimased kaks aastat ehk siis allergik kiidab!

Viimase Babe tellimusega pani Hurmi mulle pakki kaasa ka Babe roll-on deodorandi, mis peaks sobima tundlikule ja õrnale nahale. Ma olen ise pigem "mida vängem hais, seda parem" deodorantide kasutaja, seega võtsin katsejäneseks Igori. Kui on kellelgi pealt näha, kas deodorant ikka sobib igaühele, siis see on tema.

Ma lootsin, et saan salamahti tema kõrvalt Babe deodoranti kasutada, sest mulle on siiani enamik Babe tooteid meeldinud ja sel deodorandil on nii mõnus mahe lõhn. Tuli aga välja nii, et sain enda käpad tootele kõigest mõned korrad taha ajada, kui Igor deodorandi tühjaks kasutas, sest eelistas Sebamedile Babed. Kokkuvõte - talle meeldis Babe deodorant väga, see on sama korralik kui Sebamed ja kuivas isegi kiiremini. Lisaks on ta saanud vabalt kasutada ka ülejäänud Babe tooteid nagu šampoonid, niisutavad ja ravivad kreemid ja dušigeelid.

Hüpates veel korraks allergiate ja astma juurde, siis abikaasa näol saan öelda, et tervenemisele on kõva boosti andnud juurde kaalulangetus, täisväärtuslik toitumine ja liikuv eluviis. Kõik, mida loetlesin, on täiesti lihtsad, kui neid mõistusega jälgida. Ehk siis pole vaja süüa tonnide viisi chia seemneid ja goji marju vms, piisab täiesti, kui anda suhkrurikkale diiedile puhkus ning tuua toidulauale söök, mis on sisaldab erinevaid toiteaineid ja on valmistatud algmaterjalidest.

Ahjaa, mulle meenus, et ka mul on siiski mõned allergiad ning need puudutavad värvaineid ja säilitusaineid. Ma võin saada enamikest liigvärvilistest ja kauasäilivatest toitudest nõgesetõve, mis tähendab, et olen üle keha kaetud sügelevate punnidega. Täpselt samamoodi nagu oleksin just parajasse nõgesepõõsasse istunud. Nii, et minu poolt jäävad piimapulbrid (kohvile mõeldud) ja värvilised mahlapulgad, kommid söömata ja, kas ongi vaja!

Kui levinud on teie peres allergiad?

Jaanika

22+

Beebi: selga-jalga

Lihtsad mõtted

23+

24+

Suverõõmud

Need vaiksed suveõhtud

A mida see Jaanika muliseb?

25+ ehk preggo Žužemberkis

Esimene

26+ ja võime vihata kõike

Beebileegu!

When shit gets real

27+

Pole üldse paha

Kuidas me ei tee remonti

Peaaegu esihüsteerik

28+

29+

Astmast, allergiast ja kosmeetikast